Autor: Argo Peepson
Väljavõtteid Maaeluministeeriumi esitatud analüüsist ja ettepanekutest biomajanduse arendamiseks

Üleilmsed probleemid, nagu kliimamuutused, elurikkuse kadu ja ressursside ammendumine ning samal ajal pidevalt kasvav Maa rahvaarv sunnivad meid otsima uusi tootmis- ja tarbimisviise, mis arvestavad planeedi ökoloogiliste piiridega. Euroopa roheline kokkulepe ehk rohelepe toob ülimalt ambitsioonika ettevõtmisena kaasa vajaduse praeguse tooda-tarbi-viska minema mudelist loobumiseks. Selle peab asendama materjalide ringlus ja fossiilse toorme asendamine biotoormega ehk ring- ja biomajandus.

Kestlik ja ringluspõhine biomajandus

• Ringmajanduse eesmärk on lahutada majanduskasv esmase toorme kasutusest, mistõttu on peatähelepanu materjalide ja toodete korduskasutusel, parandamisel ja ringlusesse võtmisel.
• Biomajandus on taastuva biomassi tootmine ja selle muutmine eelkõige toidu ja sööda ning energia tootmiseks, aga ka biomaterjalide ja -toodete valmistamiseks.

Kestlikkuse ja majandusarengu vaates on biomajandus aga interdistsiplinaarne kontseptsioon ja sisuliselt eraldamatu ringmajandusest. Seetõttu on tekstis kasutatud ka mõistet ringbiomajandus, näitamaks nende kahe lähenemise ühendamise olulisust ning biomajanduse pakutavat potentsiaali asendamaks fossiilseid materjale kestlikuma biopõhise toormega ning väärindama seda ringmajanduse ja kaskaadkasutuse põhimõtetest lähtuvalt.

Biomajandus tugineb peamiselt põllumajandusele ja metsandusele ning kalandusele ja vesiviljelusele, kuid puudutab näiteks ka keemia- ja biotehnoloogiatööstust. Tõsi on see, et iseenesest pole biomajanduses ju midagi uut, toitu ja muud oleme põllult ja metsast saanud tuhandeid aastaid, kuid kliimamuutuste ja -eesmärkide valguses peame fossiilset sisendit üha enam kõrvale jätma ja naasma „juurte juurde“, aga kasutades tänapäevase teaduse, tehnoloogia ja digilahenduste võimalusi.

Biomajandus on ainuke süsteem, mis pakub toitu, sööta ja looduse hüvesid (ökosüsteemiteenuseid), st neid ei saa asendada.

Kaskaadkasutuse rakendamisel kasutatakse bioloogilisest ressursist esmalt ära kõige väärtuslikum osa, seda siis tervise, elulaadi ning toidu hüvedeks.

Järelejäänud vähem väärtuslik osa kasutatakse sööda, keemiatoodete ja materjalide tootmiseks ning ainult kõige madalama väärtusega järelejäänud osa suunatakse energia toomisse, et saada siis näiteks soojust või elektrit.

Selliselt majandades on rõhk kestlikkusel, kuna bioloogilisi ressursse ei ole lõputult ja elurikkuse säilimine on äärmiselt oluline.

Biomajandus hõlmab kõiki sektoreid ja süsteeme, mis põhinevad bioloogilistel ressurssidel (loomad, taimed, mikroorganismid ja neist saadav biomass, sealhulgas orgaanilised jäätmed) ning nende funktsioneerimisel ja toimimispõhimõtetel. Selle alla kuuluvad üksteisega seotuna: maismaa- ja mereökosüsteemid ning nendega seotud teenused; kõik esmatootmissektorid, kus kasutatakse ja toodetakse bioloogilisi ressursse (põllumajandus, metsandus, kalandus ja vesiviljelus); kõik majandus- ja tööstussektorid, kus kasutatakse bioloogilisi ressursse ja protsesse toidu, sööda, biotoorainepõhiste toodete ja energia tootmiseks ning teenuste osutamiseks. .

(Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Kestlik biomajandus Euroopas: majanduse, ühiskonna ja keskkonna vaheliste sidemete tugevdamine (COM/2018/673 final))

Eesti biomajanduse olukorrast

Eesti on bioressurssidega väga hästi varustatud. Eesti eksporditavad bioressursid on madala lisandväärtusega, sest suur osatähtsus on töötlemata või vähetöödeldud teravilja, toorpiima ja puidu ekspordil. Eestis on ka ressursiparadoks: meil on liiga palju biomassi elaniku kohta, kuid liiga vähe globaalseks masstootmiseks. Eestis on põllumajanduse, toidutööstusettevõtete, taime- ja loomakasvatuse kõrvalsaaduste ja jääkide näol olemas bioressurss, millest hetkel kasutatakse ära vaid 10%, seega potentsiaali kasvamiseks on.

Järgnev ülevaade põhineb RITA rakendusuuringu „Lisandväärtuse tõstmine ja toorme tõhusam kasutamine Eesti biomajanduses“ (vt www.taltech.ee/biomajandus) andmetel ja materjalidel.

Eesti toodang

Põllumajandusliku bioressursi peamiseks väljundiks on toit, loomasööt ja eksporditav tooraine (teravili, toorpiim). Toodetakse suures koguses teravilja (aastas kokku 900–1600 tuhat tonni), millest keskmiselt ligi 70% eksporditakse. Kartuli, köögivilja ning puuvilja ja marjade vajaduse kaetakse olulises mahus impordiga, kuna isevarustatuse tase ei ole tagatud. Loomakasvatuses on peamine toodang toorpiim, millest valdav osa töödeldakse, kuid ka eksporditakse keskmiselt 200 tuhat tonni aastas. Kõikide liha kaubagruppide ja munade ekspordi-impordi bilanss on miinuses.

Läänemeres on olulisimaks bioressursiks kala. Läänemerest püütava kala kogus on aastas on 55–70 tuhat tonni. Siseveekogude osa on kogupüügi mahust suhteliselt tagasihoidlik (ligikaudu 4%). Kalakasvandused toodavad kuni 0,9 tuhat tonni kala aastas. Peamine ekspordiartikkel on külmutatud kala, valdavalt kilu ja räim.

Sarnaselt põllumajandusega domineerib metsanduses ja puidutööstuses biomassi mehaaniline väärindamine ning toorme eksport – peamiselt ümarpuit (paberipuu, saepalk; ekspordimaht 2557 tuhat m³) ja puidugraanul (pelletid; ekspordimaht 2749 tuhat m³). Kui  Eestis läheb puidust keemilisele töötlemisele vähem kui 10% puidu ressursist ja Lätis isegi 1%, siis Soomes on keemilisse töötlemisse läinud ca 40% puidust.^[1] Ligikaudu 50% (7,5 miljonit m³) käideldavast puitmaterjalist suunatakse kütteks.

• [1] Kers, J. et al. (2020). Eesti biomajanduse ressursside hetkeseisu analüüs. ADDVAL- BIOEC uuringu tööpaketi 1.1 vaheanalüüs. 

Biomajanduse lisandväärtus

Euroopas luuakse biomajanduse lisandväärtuses ligikaudu kaks kolmandikku töötlevas tööstuses olulisel kohal on ka nt farmaatsia ja keemiatööstus. Eesti seevastu on biomajandus on olnud väga metsa ja puidu ning põllumajanduse ja toiduainete keskne – need väärtusahelad on andnud 90% biomajanduse lisandväärtusest ja 85% ekspordist:

• metsamajanduse ning puidu- ja paberitööstuse ettevõtete müügitulu moodustab umbes 50% biomajanduse ettevõtete müügitulust ning eksport umbes 60% biomajanduse ekspordist;
• põllumajandus ning toiduainete ja jookide tootmine moodustavad umbes 40% biomajanduse ettevõtete müügitulust ning umbes 25% biomajanduse ekspordist.

Eestis on biomajandusega seotud sektorid ja tegevusalad andnud ca 13% majanduse lisandväärtusest ning 17% ekspordist (ca 2 miljardit eurot), pakkudes seejuures tööd 12%-le hõivatutest (2019).

Kokkuvõtteks on Eesti biomajanduse lisandväärtuse tõstmiseks vajalik ressursse oluliselt rohkem väärindada (eelkõige teravilja, aga ka eksporditavat toorpiima ning praegu väärindamata jääke ja kõrvalsaadusi) nii tänaste töötlemisvõimekuste kasvatamise kui ka uudsete tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu toel. Nii näiteks jääb praegu kasutamata ligikaudu 260 000 tonni rohtset biomassi aastas, mida on võimalik kasutada erinevate materjalide, energia ja kütuste tootmiseks. Kõrvalsaaduste ja jääkide puhul on probleemiks lokaalselt väikesed mahud, sellest tulenevad ka suhteliselt suured säilitus- ja transpordikulud.

Kalanduses, merenduses ja vesiviljeluses ehk sinimajanduses tuleb lisaks kala väärindamisele leida suurvetikate (agarik, põisadru) ja merekarpide (söödav rannakarp) viljelemisele ja täiendavate majandusliku kasutamise võimaluste leidmisele, mis võimaldaks toota loomset valku madalama keskkonnakoormusega.

Eesti energeetika on praegu ja ka lähitulevikus seotud biomassi kasutamisega, kuid eelkõige tuleks siingi lähtuda kaskaadkasutuse põhimõttest ja kasutada energiatootmiseks kõrvalsaadusi ja jääke (nii põllumajandusest, nt sõnnik ja biojäätmeid biogaasiks ja metaaniks kui metsa- ja puidutööstusest).

Kodumaise biomajanduse edasise arengu oluliseks väljakutseks on väärtusahelate- ja sektoriülesel koostööl põhinevate ärimudelite juurutamine ja ühistuline tegevus, samuti erinevate digi- ja andmepõhiste lahenduste kasutamine.

Toimetas: Hanna Tamsalu