Maasikakasvatuse tehnoloogiatest on levinud kileviljelus, vähemal määral ka orgaaniliste multšide kasutamine. Mõlemal viljelusviisil on oma head küljed ja ka puudused. Kilemultš vähendab hooldustööde mahtu, kiirendab saagi valmimist, suurendab esimesel saagiaastal saagikust. Viljade määrdumise vältimiseks on ka teisi multšimise võimalusi, näiteks põhuga, kuid umbrohtunud viljapõllu põhk ei sobi maasikaistandikku multšiks. Kileviljelusel tehakse kulutused multšile enne istandiku rajamist, teiste multšide puhul jaotuvad need saagiaastatele, kulutused on mõlemal juhul enamasti võrdsed.
Põuakartlikel muldadel aitab saagikust stabiilsena hoida niisutamisvõimalus, teisalt on see üsna suur kulutus. Maasikaistandikes kasutatakse sprikler- või tilkkastmissüsteemi. Üldiselt võib paremaks pidada tilkkastmissüsteemi, kuna selle puhul saab koos kastmisveega anda ka väetised, mis on eriti oluline kileviljelusel, kus kasvuaegne väetamine on raskendatud. Spriklersüsteemi eelis on, et seda saab kasutada ka kevadiste õitsemisaegsete öökülmade vastu.
 |
 |
| Kaherealine kilemultšiga istandik rajamisjärgselt | Põhimultšiga üherealine istandik |
Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (oktoober 2014)