Orgaaniliste multšide kasutamisel on oluliseks hooldustööks rohimine ja  väetamine, seda eriti kergema lõimisega mullal. Detsembris võib õhukese põhukihiga katta kogu istandiku, eriti soovitatav on see noorte taimede puhul ja piirkondades, kus puudub talvel püsiv lumekate. Varakevadel tõmmatakse rehaga põhk taimedelt ja see jääb siis multšiks. Põhu võib laotada ka kevadel, kuid sel juhul enne õitsemist (lihtsam, õied ja marjad ei jää põhu alla).  Pärast saaki põhk eemaldataksevõi põletatakse. Augustis toimub reavahede harimine. Kilega kasvatamisel vajab kilepeenarde vaheline maa-ala igal aastal pidevat niitmist.

Võsundite eemaldamine on kasuks ka kilega istanduses. Seda peaks tegema augusti teisel poolel, et taim saaks kasutada varuaineid järgmise aasta saagiks. Varem pole mõtet, sest võsundeid kasvab juurde. Kileta istanduses eemaldatakse võsundid reavahede harimisega. Kui eemaldada käsitsi,  siis on soovitatav võsundid lõigata, kuna rebimine kahjustab taimi.

Külmakahjustuste ohtu pole karta küllaldase lumekatte korral. Lumekatte puudumisel võivad taimi kahjustada külmakraadid alla -15oC. Kui talvel puudub pidev lumekate, tuleb kasutusele võtta vajalikud kaitseabinõud. Eriti vajalik on see noore istanduse puhul, kui taimedel pole veel moodustunud küllaldaselt lehti, mis oleksid talvel kaitseks külma eest. Taimi võib katta õhukese põhukihiga. Kevadel, külmaperioodi möödumisel eemaldatakse põhk taimedelt, kui põhku hoida kauem, on võimalik saagivalmimise aega hilisemaks reguleerida. Põhk takistab kevadel maa soojenemist, seega hilineb ka taimede vegetatsiooniperioodi algus. Niiske talve korral võib nii aga hallitus levida.

Katteloori kasutamisega on olenevalt kevadest võimalik saaki kolm kuni üheksa päeva varem saada, kuna loori all on temperatuur kuni 3oC kõrgem. Istandus kaetakse kevadel, kui maa on tahenenud ja kate eemaldatakse, kui esimesed õied avanevad. Kuna taimede õitsemine on tavapärasest varasem võib öökülmade ohu möödumiseni olla vajalik öösiti katte tagasipanek. Talveloori kasutamisega on võimalik pikendada sügisest õiealgmete moodustumist ja kaitsta taimi talvel külma eest. Sügisel pannakse loor taimedele, kui ööpäeva keskmine temperatuur on 9oC.

Öökülmade tõrjumiseks võib kasutada õitsemise aegset vihmutamist. Vihmutamist alustatakse, kui temperatuur langeb +1oC –ni. Vihmutussüsteem võib kaitsta -6…-8oC öökülma eest. Kui vihmutust panna ei saa, siis on öökülmaohtlikes paikades soovitatav kasvatada hilisemaid sorte, mis õitsevad hiljem. Ühekordne katteloor aitab mõnekraadise öökülma puhul ja kahekordne kuni -5oC  öökülma puhul.

Kastmine on eriti oluline pärast istutust, hiljem aga õitsemise ja viljade moodustumise ajal. Soodne niiskusrežiim võimaldab suurendada suurte kvaliteetsete viljade osatähtsust. Põua korral jäävad hilisemate korjete marjad väga väikeseks. Samal ajal aga soodustab vihmutamine seenhaiguste ja kahjurite levikut. Vihmutuse kestvus võiks olla korraga 3…4 tundi. Parim kastmisviis on tilkkastmine, sest selle viisi juures valgub vesi voolikust ilma, et taimi märjaks kastaks. Pärast saagikoristust ei ole enam soovitatav kasta. Intensiivne kasv suve lõpus põhjustab õiealgmete tekkimise hilinemist ja seega vähendab järgmise aasta saaki. Septembris aga, kui toimub õiealgmete moodustumine, on tavaliselt sademeid küllaldaselt.

Reavahede hooldus herbitsiidiga Katteloori kasutamine maasikaistandikes

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (oktoober 2014)