Esimesel kolmel aastal on oluline kastmine, sest niiskuse puudusel on taimede areng aeglane ja hiljem on tagajärjeks madal saagikus. Vajalik on kastmine suve esimesel poolel, et taimed omastaksid toiteelemente õigeaegselt ja toimuks intensiivne kasv. Hiljem kasvu vaibumise ajal ei ole vee tarvidus enam nii suur. Intensiivne kasv suve lõpus pärsib võrsete puitumist ja seega vähendab nende külmakindlust talvel. Kevadel kastetakse taimi 3…4 korral väetislahusega. Noore istanduse väetamise eesmärgiks on kasvu soodustamine. Selleks kasutatakse lämmastikurikkamat väetist, mis soodustab tugevate okste moodustumist.  Noort istandust võib olla vajalik rohida 1…2 korda ja seda ka kilega kasvatamisel. Kilepeenra vahelise maa-ala võib multšida saepuruga, mille kulu on hektarile ca 20 t. Kui kilepeenrad ei ole küllaldase kõrgusega, on soovitatavam peenarde vaheline maa-ala lasta rohtu kasvada ja hooldada seda hiljem niitmisega. Reavahedes herbitsiidide kasutamine ei ole soovitatav. Kui istandik paikneb kallakul ja on erosiooni oht, võib reavahedesse külvata kiire kasvuga raiheina. Ebasoovitatav on reavahedes valge ristik, mis levib ka kilele ja varjutab noored taimed.

Mustikaistandust võib lugeda kandeealiseks pärast 3 või 4 aastat, sõltuvalt istutatud taimede vanusest. Õitsemise ajal on oluline jälgida, et istandikus oleks  piisavalt tolmeldajaid. Kui istandikku ümbritsevad metsamassiivid, siis on tolmeldajateks kimalased ning vaid üksikud mesilased. Inimasustuse lähedus suurendab meemesilaste osatähtsust. Tolmeldajate arvukust mõjutab ka istandiku atraktiivsus ehk õite arvukus. Kui läheduses õitseb rohkesti mingeid muid kultuur- või looduslikke taimi, siis tolmeldajad eelistavad neid taimi, millel on rohkem õisi pinnaühiku kohta. Üheks peamiseks tolmeldajate ärameelitajaks mustika õitsemise ajal on võilill ja seetõttu on vajalik ümbruse niitmine. Samuti meelitab tolmeldajaid istandikust ära läheduses paiknev samaaegselt õitsev rapsipõld. Eestis on enamikes piirkondades küllaldaselt looduslikke tolmeldajaid. Poolkõrged mustikasordid on iseviljastuvad ega vaja risttolmlemist. Tolmlemine mõjutab saagi valmimist – isetolmlemise puhul on saak hilisem kui risttolmlemisega. Saagi suuruses olulisi erinevusi ei ole.

Kileribade vaheline rohukamar niidetakse olenevalt suvetingimustest kord kuus. Liiga kõrge rohu puhul on reavahest taimede kaudu suurem vee aurumine, mis mõjutab ka mustikataimede niiskustingimusi. Kõrge rohuga suureneb õhuniiskus, mis soodustab haiguste levikut, samuti levivad kahjurid.

Aastatega hakkab kile lagunema ja halvenenud on ka kilealune õhu- ja niiskusrežiim. Mullareaktsiooni ja õhustatuse parandamiseks taimeridades kasutatakse siis orgaanilisi multše, soovitatav on koorepuru või turvas. Seejärel võib pinna katta kas kile või geotekstiiliga, et põõsad ei leviks risoomidega.

Poolkõrge kasvuga mustika kasvatamisel võib alates kuuendast aastast märgata põõsas pruuni värvi lõhenenud koorega vanemaid harunenud oksi, millel on vähem lehti. Tugevate uute okste juurdekasv väheneb. Need tunnused näitavad, et on vaja alustada põõsaste lõikamisega. Oluline on arvestada asjaoluga, et marju kannavad üheaastased oksad ja nende okste kasvu on võimalik soodustada lõikamisega. Üheks võimaluseks on harvenduslõikus, mille käigus lõigatakse põõsast välja vanad oksad.  Pärast lõikust võib jääda orienteeruvalt 4-6 tugevat üheaastast, 3-6 rikkalikult harunenud mõneaastast oksa. Põõsas peab olema hõreda võraga, sest siis kasvavad kõik marjad heades valgustustingimustes. Harvenduslõikus on töömahukas ja suurema istandiku puhul võib teha  hoopis noorenduslõikuse. Selle lõikamisviisi puhul lõigatakse varakevadel ära kõik oksad, jättes mõne cm pikkused tüükad. Lõikamisjärgsel kevadel on hea kasta taimi lämmastikurikkama väetislahusega. Liiga tiheda kasvu korral lõigatakse suvel nõrgemad võrsed ära. Ülejärgmisel suvel saab jälle saaki korjata ja kuuendal aastal võib noorendamist korrata. Selliselt kasvatades võib kirjanduse andmetel mustikataimede eluiga olla 30 aastat, kuid Eestis nii pikaajalised kogemused veel puuduvad.

Põõsa noorendamine seisneb kõigi okste tüükale lõikamises Lõikamisjärgsel suvel kasvavad uued võrsed, mis kannavad saaki järgmisel aastal

Autor: Kadri Karp (september 2014)