Mustikaid on erinevaid liike – osad kasvavad ainult metsades, kuid mitmeid liike kultiveeritakse istandikes. Kultiveeritavate liikide puhul sõltub kasvatustehnoloogia oluliselt liigist ja sordist. Põhjamaades levinud mustikasordid on enamasti saadud erinevate liikide ristamisel. Eestis on tuntud ja meie metsades kasvavad liigid, mida ei kultiveerita:

  • harilik mustikas –Vaccinium. myrtillus;
  • sinikas –V. uliginosum.

Põhja Ameerikast on pärit kultiveeritavad liigid:

  • kõrge e. kännasmustikas – Vaccinium corymbosum;
  • madal e. ahtalehine mustikas – V. angustifolium;
  • poolkõrge mustikas –  kahe eelneva hübriid.

Ahtalehise mustika viljelemine on levinud Põhja Ameerikas. Käesoleval ajal asuvad suuremad tootjad piirkondades: Nova Scotia, Newfoundland, New Brunswick, Prince Edwardi saar, Quebec ja Maine. Sealsetes piirkondades levinud kasvatustehnoloogiat Eestis rakendada ei saa. Ameerikas kasvatatakse ahtalehist mustikat nn poolkultuurina – taimi ei istutata, vaid looduslikele taimedele luuakse paremad kasvutingimused. Metsades, kus kasvab ahtalehine mustikas, raiutakse puud ja  seejärel koristatakse kännud ning maapind tasandatakse. Paranenud valgustingimuste tõttu hakkavad ahtalehise mustika taimed kiiresti levima ja mõne aasta möödudes katavad taimed kogu maapinna. Umbrohtude tõrjeks kasutatakse esimestel aastatel intensiivselt herbitsiide. Iga kahe aasta tagant põletatakse või niidetakse taimed maani maha, vältimaks okste harunemist. Nimelt koristatakse saaki kombainidega, kuid harunenud okstel valmivad marjad ebaühtlasemalt ja harunenud oksad takistavad ka korjamist. Eestis on kasvatatud ahtalehise mustika seemikuid. Nende kasvatamine istandikes ei ole otstarbekas, sest seemikute talvekindlus, marjade välimus, maitse ja saagikus on väga erinev.

Euroopas on levinud kännasmustika kasvatamine, mille laiemale levikule on takistuseks nõuded mullastikule (happesus) ja võimalus mustikaid korjata metsas. Tootmisistanduses kahjustavad põõsaid kitsed ja linnud. Hooldustöödest on töömahukamad lõikamine ja korjamine. Masinkorjeks puuduvad sobivad sordid, millel marjad valmiks üheaegselt. Eesti istandikes on soovitatav kasvatada poolkõrgeid mustikaid.

Mullastikutingimuste suhtes on mustikataim nõudlik ja sellest oleneb suurel määral mustikakasvatuse õnnestumine. Mustikakasvatuseks sobivad mineraalmullad ja ammendatud freesturbaväljad. Freesturbaväljade turvas on mustikataimedele sobiva pH-ga ja hea õhustatusega. Minaraalmuldadel arvestatakse aga mullareaktsiooni ja lõimisega. Sobivad on kerge lõimisega happelised mullad. Saab kasutada ka raskema lõimisega muldi, mille pH  on üle 5,6 , kuid siis kasutatakse mulla pH ja õhurežiimi muutmiseks turvast. Kui probleemiks on ainult mullareaktsioon, siis võib kasutada mulla happelisemaks muutmisel väävlit. Sobivate väävlikoguste leidmisel arvestatakse mulla pH ja lõimisega. Väävel segatakse mulda sügisel enne taimede istutamist.

Mustikataimed vajavad niiskeid muldi – tugevad produktiivvõrsed saavad areneda küllaldase niiskusega mullas. Taimede heaks kasvuks ja saagikuseks on vaja kasutada multše.

Ahtalehine mustikas on madalakasvuline ja levib risoomidega ning katab kogu pinna (Kanada) Kännasmustikad on kõrgekasvulised ja  kasvavad põõsana (Portugal)

Autor: Kadri Karp (september 2014)