Agrotehnika

Istutusmaterjal varutakse tunnustatud puukoolist, kus kontrollitakse istikute tervislikku seisundit ja sordiehtsust. Paljasjuursete istikute kõrval on olemas ka nõuistikud, mida on võimalik istutada kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Viimaste kasutamisel peab olema ettevaatlik “ülekasvanud” istikutega. Pikaks ajaks pottidesse jäänud istikute juured kõverduvad ja hiljem tekib kasvuseisak.

Paljasjuursed istikud istutatakse sügisel septembri lõpus, oktoobris või kevadel esimesel võimalusel. Soodsam istutusaeg on siiski sügisel, enamasti on sel ajal muld piisavalt niiske ja ilmastik jahedam, nii et võib ära jätta istutusjärgse kastmise. Kevadise istutuse aeg on üsna lühike, sest vaarikas on varajase vegetatsiooni algusega ja pungad kipuvad enne maa istutuskõlblikuks harimist puhkema. Taasviljuvaid sorte on soovitatav istutada kevadel.

Vaarikaistikuid kulub hektarile ca 6000. Istikute arv sõltub reavahe laiusest. Minimaalne reavahe laius on 3 meetrit. Reavahe laius peab sobima reavahede hooldamiseks kasutatavate masinate laiusega. Veel sõltub reavahe laius toestusviisist. Spaleertoestuse puhul on 3 m piisav, kuid V-kujulise toestuse puhul peaks reavahe olema 3,5…4 m. Taimede vahe reas on 0,5 m. Meristeemtaimede kasutamisel võiks taimede vahe reas jätta 0,6…0,7 m, sest need on jõulisema vegetatiivse kasvuga ja katavad rea üsna kiiresti.

Väetamise vajadus määratakse mullaanalüüsi järgi. Kui rajamiseelselt on kasutatud haljasväetist ja sõnnikut, siis esimestel aastatel ei ole vaja väetada. Väetisi saab anda ka lehe kaudu, seda võib lisada taimekaitsepritsimistel pritsimislahuse hulka. Üldiselt vajab vaarikas korraliku varre kasvatamiseks ja hea saagi saamiseks tugevat väetamist. Kevadel väetatakse N sisaldavate väetistega. Hiljem kasutatakse vajadusel ka sügisväetisi, kus on lämmastikku vähe. Juuni alguses võib võrsete kasvu ergutamiseks anda ka ammooniumnitraati.

Liigniiskusest põhjustatud toiteelementide puudus istutusjärgsel aastal

Vaarikaistandik hakkab arvestatavat saaki kandma kolmandal aastal pärast istutamist. Saagikandeperiood on 8…10 või rohkemgi aastat, olenedes istandiku seisundist. Saagikande alguseks paigaldatakse ka toestus, mis on küll suur ja kulukas töö, kuid ilma toestuseta vajuvad varred saagi raskuse all maapinnale, halvimal juhul murduvad. Lihtsaim ja üsna hea on spaleertoestus.

Põuakartlikel muldadel tuleb põuaperioodidel vaarikat kasta. Parim on tilkkastmissüsteem, mis võimaldab koos kastmisveega ka väetisi anda.

Noores istandikus võib reavahed hoida mustad või isegi mõnda vahekultuuri kasvatada, read hoitakse kõplamise või rohimisega korras. Saaki kandvas istandikus hoitakse reavahed rohukamaras, ridade korrashoiuga pole probleemi, kui on tehtud korralik eelnev umbrohutõrje.

Taasviljuvate sortide puhul niidetakse kõik varred sügisel pärast taimede kasvu lõpetamist. Teise aasta saagiga sortide puhul on suur töö vanade varte eemaldamine ja varrestiku harvendamine, mida võib teha kohe pärast saaki. Jooksvale meetrile võiks jätta kuni 10 vart. Põõsa puhul jäetakse põõsasse 5…8 vart. Soovitavaks võib pidada ka varte tippude kärpimist.

Saak valmib tavasortidel juulis ja saagiperiood kestab orienteeruvalt kolm nädalat. Taasviljuvate sortide kevadel kasvanud võrsetel valmib saak augusti keskel ja korjeaeg võib olla kuni külmadeni. Saagi koristamine moodustab kogu tööjõukulust üle poole. Korjamise tööjõudlus oleneb suuresti saagikusest ja marja suurusest (15…53 kg päevas ja kirjanduse andmetel 5…6 kg tunnis). Ühele hektarile võib arvestada 3 000 töötundi. Soovitatav on korjata karpidesse, millega ka realiseeritakse. Ülepäeviti koristamisel võib ühel päeval koristada pool pinnast, mille koristamiseks vajatakse orienteeruvalt 50 inimest. Marjade hoidmiseks kuni kaubastamiseni on vaja jahutusruumi temperatuuriga 4…8^oC.

Vaarikasaagi valmimine

Vaarikat paljundatakse juurevõsudega. Istikud kaevatakse oktoobri alguses. Kevadisel paljundamisel võib kaevata rohtsed juurevõsud, mis istutatakse peenrasse järele kasvama või kottidesse. Selle viisi eeliseks on see, et uued võsundid ei kurna saagiajal viljakandvaid taimi.

Maheviljeluses on soovitatav kasvatada taasviljuvaid sorte, kus sügisel niidetakse maha kogu istandik. Nii kannavad saaki ainult esimese aasta võrsed, mille saaki ei kahjusta vaarikamardikas ja varte üheaastase elutsükli tõttu ei esine talvekahjustusi ega varte haigusi. Istandiku rajamise eelselt on soovitatav kasutada kas haljasväetisi või sõnnikut, nii ei pruugi istandik esimestel aastatel lisaväetamist vajada . Hiljem saab kasutada maheviljeluses lubatud väetisi (Monterra, karvajahu jne). Oluline on kevadine väetamine ja kastmine.