Eesti looduses kasvab mesimurakas erinevates kasvukohtades. Eelistatud kasvukohtadeks on sooniidud või soo-puisniidud (vanad harva niidetavad sooheinamaad ja -karjamaad) ning soostunud võsastikud. Nendes kohtades kasvavad taimed tavaliselt mätastel puude ja põõsaste läheduses.
Soostunud segametsades on aga valgustingimused halvemad ja siin viljuvad taimed ainult lagedamates kohtades – tormimurrud, metsasihid, raiesmikud. Metsa sees mesimurakas tavaliselt ei õitse, küll aga metsaservadel. Uute sobiva valgustatusega kasvukohtade tekkimisel levivad taimed kiiresti.
Mesimurakas kasvab kogu oma areaali ulatuses mõnevõrra viljakamatel muldadel kui rabamurakas. Samas on aga mesimurakataimed madalad ega ole teiste taimedega koos kasvades konkurentsivõimelised, seetõttu levivadki peamiselt niiskemates kohtades, kus teiste taimede kasv on nõrgem.
Istandikes on mesimuraka kultiveerimist soodustavateks teguriteks saagi väga kõrge hind ja vähene konkurents turul. Kuna lõuna pool mesimurakataimed ei vilju, siis on seni kultiveerimine toimunud Soomes ja Rootsis. Kuopio likööritehas tegi marjakasvatajatega lepinguid viieks aastaks, kus anti garantiihind kogu lepingu ajaks. 80. aastate lõpus oli likööritehasel lepinguid juba 80 taluga, eesmärgiks oli 100 talu. Käesolevaks ajaks on aga mesimurakakasvatus oluliselt vähenenud ebastabiilse saagikuse tõttu. Paraku on tegemist väga probleemse marjakultuuriga ja head saaki õnnestub saada harva ka Eesti tingimustes. Põhjusteks on ilmastik ja haiguste levik. Kvaliteetse saagi saamiseks on vajalik päikseline koht, samas aga palavate ja kuivade suvedega on viljastumine pärsitud. Jahedaga ei lenda aga peamised tolmeldajad – mesilased. Eestis on probleemiks osutunud kevadiste öökülmade kahjustused. Kasvutingimuste parandamiseks ongi soovitatav kasvatada ridades vaheldumisi teisi kultuure, mis annaksid osalist varju. Mesimuraka likööri valmistatakse ainult Soomes ja seetõttu tuleb arvestada saagi ekspordiga. Eesti alkoholitööstus mesimurakat ei osta.
Foto: Mesimuraka taimede õitsemine mais.
