Tootmisistandikes kasvatatakse poogitud õunapuid, mis on saadud sordi pookimisel kas vegetatiiv- või seemikalusele. Sordi vegetatiivse paljundamise meetod on vajalik, sest pärilike omaduste tõttu ei saada õunaseemnete külvamisel sama sorti. Pookealuseid paljundatakse nii vegetatiivselt (kloonalused) kui ka seemnetega (seemik). Kloonalustele on omane ühte vormi kuuluvate taimede ühtlus ja need jagunevad: nõrga-, keskmise- ja tugevakasvulised. Seemnetega paljundamisel on kasutatud peamiselt sordi “Antonovka” seemneid ja need on erinevate omadustega tugevakasvulised alused. Pookealus moodustab puu juurestiku ja temast sõltub puu seisukindlus, varustatus vee ja toiteelementidega. Poogend aga varustab juurestikku lehtedes moodustunud toitainetega ja mõjutab sellega juurte kasvu. Seetõttu toimubki vastastikune mõjutamine ja ka ühe sordi piires võib saada erineva kasvutugevusega ja saagi kvaliteediga õunapuid. Tavaliselt on pookealus ja poogend erineva kasvutugevusega ja takistusest toitainete liikumisel võib pookekohas märgata kerget paksendit. Tüvepaksend on seda suurem, mida erinevam on pookekomponentide kasvutugevus ja võib esineda ka sobimatust. Seetõttu kasutatakse eelnevalt katsetatud ja seejärel soovitatud pookekombinatsioone.
Puu tüve kõrgus sõltub puu kasvutugevusest ja võrakujundamisest – nõrgakasvulistel puudel on see 40cm, keskmisekasvulistel 80 cm ja tugevakasvulistel üle 100cm. Nõrgakasvulisi puid nimetatakse ka kääbuspuudeks. Nõrgakasvulistele alustele poogitud kääbuspuud hakkavad varakult saaki kandma ja on lühiealised. Seemikalusel puud on tugevakasvulised, hilise viljakandvusega ja pikaealised. Seetõttu on tootmises eelistatud kääbuspuud ja tugevakasvulised sobivad rohkem koduaedadesse ja haljastusse.
 |
 |
| Keskmisekasvulistel alustel õunapuud tootmisaias | Seemikalusel vanad õunapuud pargis |
 |
 |
| Õunapuude viljapungad paiknevad eelmiste aastate võrsete tipus | Ühest segapungast on kasvanud viljad ja võrsed |
Autor: Kadri Karp (oktoober 2014)