Eestis on õunapuud tuntud ja levinud aiakultuur. Enne õunapuude kultuuris kasvatamist on toiduks kasutatud meie looduses kasvava metsõunapuu vilju. Võib arvata, et esimesed õunapuuistandikud rajati juba kloostrite juurde. Levinud olid aga õunaaiad mõisates. Tänapäeval on võimalus näha vana asendiplaani põhjal taastatud aeda Palmse mõisas. Eestlaste aedadesse levisid õunapuud hiljem ja tootmisaedu hakati rajama veel hiljem. 1906.a. rajasid vennad Tõnissonid Tartumaal Eerikal õunaaia ja puukooli ärilisel eesmärgil. Seal kasvatati väga erinevaid sorte ja õunu eksporditi ka välismaale. Peab märkima, et ka siis oli probleemiks ebastabiilne saagikus.  Eesti iseseisvumisel levisid õunapuud taluaedades väga kiiresti ja seda eriti Tartu- ja Viljandimaal.  Suurim osakaal oli siis suvi- ja sügisõuntel. Sortidest eksporditi enam ‘Antonovkat’, ‘Liivi sibulõuna’ ja ‘Tartu roosõuna’.

Taasiseseisvunud Eestis jätkasid tootmist üksikud suuremad aiad aktsiaseltsi või ühistuna. Käesoleval ajal on vähesed tootjad rajanud suuremaid tootmisaedu. Väiksemaid istandikke on rajatud koos puukooli või marjaaedadega. Selline mitmekülgsem tootmine võimaldab ühtlustada tööpinget ja vähendada tootmisriske. Tootmisriskid õunakasvatuses on seotud ebastabiilse saagikusega, mis on enamasti põhjustatud aastati erinevatest kliimatingimustest (talvekülmad, kevadised öökülmad õitsemise ajal, põud, rahe). Samuti on suurte tootmisistandike rajamisel probleemiks vähene sobivate sortide valik.

Lähtuvalt eelnevast võib järeldada, et Eestis on õunakasvatuseks pikaajalised kogemused, kuid Eesti jääb siiski tööstuslikult tasuva õunakasvatuse põhjapiirile. Meie kliimaolud on aastati väga erinevad. Probleemiks on talvised temperatuurimuutused. Näiteks sulaperioodide vaheldumine pakasega. Ebasoodsa sügise puhul ei kujune puudel välja külmakindlust ja siis võib ka leebem talv olulist kahju teha. Nõrgakasvuliste puude juured võivad kahjustuda  lumeta talvel. Oluline on arvestada ka mikrokliimat. Näiteks künkaharjadel on soojem õhk, agalohkudesse ja nõgudesse koguneb külm õhk ning seal esineb tugevaid pakase ja öökülmakahjustusi. Nimetatud ebasoodsad tingimused tekitavadki viljakande perioodilisuse, sest talviste kahjustuste järel jäävad viljapuud põdema. Öökülma tagajärjel aga järgneb kehvale saagile rohke saagi aasta, mis kurnab puid ja põhjustab üle aasta kandmise.

Taastatud õunaaed Palmse mõisas Õunte valik Tõnissonide poes Tartu Raekoja platsil
Jaan Tõnisson oma õunaistandikus Jaan Tõnissoni õunapuud tänapäeval EMÜ mahekeskuse aias

Autor: Kadri Karp (oktoober 2014)