Väetamise vajadus määratakse mullaanalüüsi järgi. Kui rajamiseelselt on kasutatud haljasväetist ja sõnnikut, siis esimestel aastatel ei ole vaja väetada. Tavaliselt piisab iga-kevadisest lämmastikväetamisest. Orgaaniliste väetiste, fosfor- ja kaaliumväetiste puhul arvestatakse järelmõjuga 2…3 aasta vältel, kusjuures mõju on kestvam raskematel muldadel. Väetisvajaduse hindamisel arvestatakse ka võrsete pikkuse ja saagikusega. Kui võrsete pikkus jääb alla 20cm, siis on tegemist vaibuva kasvuga. Üle 50cm kasvude korral on tegemist liiga tugeva kasvuga kas lämmastikuga üleväetamise või liiga tugeva lõikamise tõttu. Väetamiseks on erinevaid võimalusi. Paiklik väetamine ehk laotamine rohukamarale toimub võraalusele pinnale kevadel enne sadu. Kastmisväetamine väetiselahusega on soovitatav suvisel pealtväetamisel, sest on oht, et taimed omastavad toitained alles suve lõpul sadude järel. Sügavväetamine (kuiv- või vedelväetisega) toimub väetamiskultivaatoriga juurte levikusügavusse. Väetisi saab anda ka lehe kaudu (juureväline väetamine), väetiselahusega puude pritsimisel. Väetist võib lisada taimekaitse pritsimistel pritsimislahuse hulka. Õunakasvatuses on levinud kaltsiumiga leheväetamine sortidel, millel esineb kaltsiumipuudus. Vajalik on pritsida õhtul või pilves ilmaga. Eestis kasutatavate väetiste kohta on andmed toodud väetiseregistris, kus on ka väetise keemiline koostis.
Elujõuline õunapuu on saagikas ja üle 20cm pikkuste võrsetega
Autor: Kadri Karp (oktoober 2014)