Agrotehnika

Väetamise vajadus määratakse mullaanalüüsi järgi, kui aga kasvukohta laotatakse turvast, siis turbaanalüüsi põhjal. Pohlataimed vajavad huumusrikast ja happelist mulda. Väetisetarve on aga väga väike.  Eestis kasutatavate väetiste kohta andmed on toodud väetiseregistris  http://www.pma.agri.ee/index.php?id=104&sub=134&sub2=167, kus on kirjas ka väetise keemiline koostis. Väetamisel sobib lämmastiku andmiseks ammooniumsulfaat. Lämmastiku kogust hektarile ei soovitata üle 25…30 kg (tegevaines), sest suuremad normid põhjustavad tugeva vegetatiivse kasvu, mistõttu väheneb viljapungade moodustumine. Soovitatav on väetise vajaduse määramisel arvestada ka sordi kasvutugevusega. Nitraati ja kloriidi sisaldavaid väetisi ei kasutata. Ammoonium- ja kaaliumsulfaadiga saab mõjutada ka mullareaktsiooni ja seetõttu on neid väetisi on soovitatav kasutada kasvukoha mulla happelisemaks muutmisel. Sobiva mullareaktsiooniga mineraalmullal ja freesturbaväljadel võib kasutada marjakultuuridele mõeldud kloorivabasid väetisi.

Eestis on vähe kogemusi suurtes tootmisistandikes pohlataimede kasvatamisel ja seni ei ole teada ka olulisi kahjustajaid. Kirjanduse andmetel on levinud erinevad seenhaigused lehtedel ja ka juurehaigused ning seda eriti raskemal mullal niiskes kasvukohas. Probleemsetes kohtades on soovitatav pohli kasvatada 10…15 cm kõrgustel peenardel. Meie tingimustes võib probleeme tekkida taimede talvekindlusega. Pohlad on igihaljad taimed ja varakevadel võivad tekkida kahjud füsioloogilise kuivuse tõttu. Nimelt soojendab kevadine päike päeval lehti, kuid külmunud pinnase tõttu ei saa taimede juured vett omastada ja taimed kuivavad.

Mineraalmullal multšiga kasvatamisel toimub reavahedes rohukamara niitmine vastavalt vajadusele. Liiga kõrge rohi suurendab mullast aurumist ja seetõttu on soovitatav niita tihedamalt kui ainult enne saagikoristust. Reavahedes võib kasutada ka saepuru. Orgaaniliste multšide puhul on esimesel kolmel aastal peamine hooldustöö rohimine. Kolme aasta järel on vaja orgaanilisi multše juurde lisada. Hiljem taimed levivad ja katavad pinna. Taimede lõikamise kohta on vähe kogemusi. Ei soovitata lõigata esimesel viiel aastal. Hiljem võib taimed lõigata 5 cm kõrguseks – see ergutab uute võrsete kasvamist ja suurendab seega taimede elujõudu ja saagikust. Oluline on ka kastmine. Soovitatavalt läbi tilkkastmise süsteemi.

Marjad korjatakse enne pehmenemist, sest pehmed marjad ei säili. Korjatakse käsitsi, orienteeruvalt 2 kg tunnis. Korjata võib ka “kammiga”. Pärast korjamist marjad külmutatakse,  külmutatud marjad on enamasti tooraineks konservitööstusele, kus valmistatakse pohlasalatit eesti rahvustoidu verivorsti juurde.

Seemnest paljundamine on raske ja sortide paljundamine toimub pistikutega. Pistikust kasvatatud taim moodustab põõsa ja sobib seetõttu paremini kilemultšiga tootmisistandusse. Saab paljundada ka risoomidega, nii  paljundatud taimed katavad pinna kiiremini vaibana ja seetõttu sobib see viis peenras kasvatamiseks. Pistikute tegemise aeg on juuni ja juuli. Pistikud torgatakse turba liiva segusse ja juurutatakse kas kasvuhoones või valge kile all. Kevadel istutatakse potti, kus on 3 osa turvast ja 1 osa aiamulda ning 2 aastaga saadakse müügikõlblik taim.

Pohlaistikud.

Tava ja mahetootmise erinevus seisneb eelkõige väetamises ja taimekaitses. Väetatakse tavatootmisega ühesugustel põhimõtetel vastavalt mullaanalüüsile ja taime vajadusele, kuid nii rajamisel kui ka hiljem kasutatakse ainult maheviljeluses lubatud väetisi. Kuna haigusi ja kahjureid pole massiliselt esinenud, siis taimekaitsega probleeme seni veel ei ole.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (sügis 2014)