Eestis on olnud ja on viinamarjakasvatus nii laua- kui ka veinimarjaks.

Autor: Kadri Karp, Eesti Maaülikool, 2021

Viinapuu ei ole Eestis uus kultuur. Juba mõisates kasvatati viinamarju kasvuhoonetes. 50-tel aastatel saadi Eestis 100 m² üldpinnaga kasvuhoonest 300…400 kg marju. Sel ajal peeti oluliseks eelkõige lauamarjade tootmist. Rohkem on viinamarju kasvatatud Lätis, kus enne sõda oli isegi 70 ha viinapuude kasvuhooneid.

Eestis 1964. aastal ilmunud raamatus „Viinamarjakasvatus“ väitis TÜ taimefüsioloogia professor H. Miidla, et avamaal on võimalik viinamarju kasvatada, kui valida kõige varasemad ja külmkindlamad sordid. Maaülikoolis alustati viinapuude tootmiskatsetega avamaal 2003. aastal. Nende viimaste aastate kogemuste põhjal on kirjutatud ka käesolev avamaa viinapuude kasvatuse tutvustus. Peab märkima, et katsetamist ja uurimist on veel palju.

Sordivalikul arvestatakse enamasti taimede külmakindlusega, kuid probleemiks on talvekindlus. Eesti talvedel vahelduvad soojad perioodid pakasega, mistõttu on häiritud taimede puhkefaasid ja see mõjutab ka viinapuude talvekindlust. Probleemseks on osutunud ka heitlikud kevadilmad, kus öökülmad kahjustavad võrseid ja jahedad perioodid õite viljastumist.

Viimaste aastate muutunud turusituatsioonis suureneb nõudlus omamaise toodangu järele. Hinda on läinud mahetooted, imporditud viinamarjad on aga puuviljakultuuridest ühed enim taimekaitsevahenditega töödeldud. Maheviinamarja kasvatamiseks sobivad hübriidsordid, mis on haiguskindlamad. Sügiseti võib turgudel osta ka kohalikke viinamarju. Müüakse nii veini- kui ka lauasorte.

Veinimarjad on lauamarjadest väiksemad ja suuremate seemnetega. Oma turunišš on ka kodumaistel veinidel, mis omavad tähtsust eelkõige põhjamaise eripära tõttu. Eestis on toodetud ja toodetakse puuvilja- ja marjaveine. Meie väikeettevõtete viinamarja veine võib nimetada aga terroir veiniks. Terroir’ veini valmistamise protsess algab mitte veiniköögis, vaid viinapuule istutuskoha valimisega. Sellise veini valmistamine eeldab teadmisi kasvupaiga kohaspetsiifilistest tunnustest ja sellest, kuidas need mõjutavad viinamarjade ja veini omadusi. Eestis kasvatatud viinamarjad ja neist valmistatav vein on ainulaadsed ja vaid siinsele piirkonnale omased, erinedes siiski piirkonniti ka riigisiseselt. Seega võib öelda, et iga tootja vein on ainulaadne, kuigi võib tegu olla sama aastakäigu ja sordiga. Veinitootjad on loonud ühenduse Eesti Veinitee, mis on kui põhjamaine maitserännak. Viinamarjaveine teevad neist 7 ettevõtet.

Üldiseloomustus

Viinapuu (Vitis) perekonnas on mitmed liigid.

Harilik viinapuu Vitis vinifera
Amuuri viinapuu Vitis amurensis
Põhja viinapuu Vitis labrusca
Kalda viinapuu Vitis riparia

Harilik viinapuu on levinud liik tuntud veinimaade viinapuu istandikes, kuid selle liigi ristamisel külma- ja haiguskindlamate liikidega on saadud sorte, mis on võimaldanud oluliselt laiendada viinapuude kasvatamise piirkonda põhja poole. Amuuri viinapuu on külmakindel liik ja seda on kasutatud aretustöös. Sordiaretuses on kasutatud ka kalda ja põhja viinapuud. Põhja viinapuu annab marjadele sültjama sisu spetsiifilise maitsega, mis võib probleemiks saada veini maitses. Veinisortide nimekiri muutub ja suureneb pidevalt. Käesoleval ajal võib avamaa tootmisistandikesse soovitada punase ja roosa veini jaoks sorte ’Zilga’, ’Hasanski Sladki’ ja ’Rondo’. Valge veini jaoks võib kasvatada sorte ’Supaga’ ja ’Solaris’

Viinamarja-aasta talv, kevad, suvi ja sügis

Kandeeas viinapuud on kasvukoha suhtes vähem nõudlikud kui teised puuvilja ja marjakultuurid. Esimestel aastatel nõuavad aga hoolt.

Avamaal kasvatamiseks sobivad pikema suvega piirkonnad Lõuna- ja Lääne-Eestis. Istandiku asukohaks valitakse päikesepaisteline ja tuulevarjuline koht. Kui pole looduslikku tuulekaitset, on vajalik rajada tuulekaitseks hekk. Kogemused on ka kasvatamisega viljapuuaedades puuderidade vahel.