Hobuslased on individuaalselt identifitseerimisele kuuluvad põllumajandusloomad.
Identifitseerida tuleb hobuslane peale võõrutamist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul looma sünnist.

  • Hobuslase identifitseerib ja hobuslase passi väljastab tunnustatud aretusühing (näiteks Eesti Hobusekasvatajate Selts, Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts, Eesti Traaviliit vm). Selleks tuleb hobusepidajal esitada aretusühingule vastav taotlus (varsa sünnitunnistus).
  • Aretusühing kannab ka andmed hobuslase kohta hobuslaste registrisse. 

Identifitseerimine hõlmab: identifitseerimislehe täitmist aretusühingu esindaja poolt ning  veterinaararsti poolt loomale kiibi paigaldamist.

  • Alates 1. juulist 2009. a sündinud või selleks ajaks identifitseerimata hobuslased tuleb identifitseerida kiibiga. Enne 1. juulit 2009. a sündinud ja identifitseeritud hobuslasele ei pea olema paigaldatud kiipi, vaid identifitseerituks loetakse loom hobuslase passis oleva kirjelduse ja joonise alusel, mis sisaldab andmeid tunnusmärkide (märgised, armid, põletusmärgid, pöörised) ja nende asukoha kohta (koostab aretusühingu volitatud esindaja looma identifitseerimisel).

Maailmas kasutatakse mitmeid erinevaid hobuste märgistamise viise: ID sertifikaat, põletusmärk või vedela lämmastikuga “külmutatud” märk, moka tätoveering, elektrooniline mikrokiip ja DNA-test.

2001. aasta alguses otsustati hakata Eestis kasutama hobuste märgistamist elektroonilise mikrokiibiga. See on maailmas arvestatav, kõrgtehnoloogiline ja arvutiga ühtesobiv identifitseerimise viis. Mikrokiibi pikkus on 12 mm, läbimõõt 2,1 mm. Pisike mikrokiip sisaldab numbrilist ID-koodi ja see on unikaalne igale hobusele. Kiip on aktiveeritud madalasagedusliku raadiosignaaliga, mis edastab ID-koodi lugeja süsteemi.

Kiip paigaldatakse spetsiaalse süstlaga hobuse kaela vasakule poole, sügavalt lihasesse, kus ta jääb paigale. Mikrokiipi võib paigaldada igas vanuses hobusele ning see ei jäta kaelale mingit defekti, ei põhjusta valgete karvade teket ega karvade kaotust. Süst on hobusele, kas natuke või üldse mitte ebamugav. Süstekoht tuleb desinfitseerida, väikese ala pügamine on vajalik juhul, kui karvkate on väga pikk. Kiipi on raske kirurgilisel teel eemaldada ilma traumat põhjustamata ja see võib lõppeda hobuse surmaga.