Hobuste söötmine

Hobust tuleb sööta tähelepanelikult, tasakaalukalt ja korrapäraselt. Ratsiooni koostamisel tuleb arvestada hobuse kasutusviisi, koormust, vanust, suurust, sugu, arengujärku, söödakasutusvõimet ja muid eripärasid.

Tasakaalustatud söötmine tähendab, et sööt katab kõik hobuse vajadused – piisavalt energiat, proteiini, mineraalaineid ja vitamiine. Tasakaalustatud sööt sisaldab teatud minimaalkoguse koresööta (nt. 4-6 kg heina päevas). Vajalike toitainete suhe söödakoguses peab olema õige, oluline on energia ja proteiini ning mineraalide suhe.

• Hobune vajab energiat ainevahetuse, lihastöö, kasvu, tiinuse ja piimatootmise jaoks. Energiavajadus sõltub suuresti hobuse suurusest, tööaja kestusest ja raskusest. Oma osa on vanusel, sool, söödakasutusvõimel, hammaste ja soolestiku seisundil, aktiivsusel ja muul.
• Ainult kvaliteetsetest põhisöötadest ei piisa rasket tööd tegevate või kasvavate hobuste jaoks. Lisaks esineb söötade ladustamise ajal märgatavaid toitainete kadusid, seepärast on tihti vaja kasutada lisasöötasid. Mõningaid lisandeid (nt. suhkrusöödad) võib kasutada ka sööda maitse parandamiseks.

Söötmise kavandamine

Kõiki vajalikke söötmismuudatusi tuleb teostada aeglaselt, kõige parem oleks üldse mitte midagi muuta. Uute söötadega tuleb looma harjutada 1-2 nädala jooksul (kohanevad ka jämesoole bakterid). Söötmismuudatuste vältimiseks tuleb söötasid varuda piisavalt kogu talveperioodi jaoks.

Hobust tuleks sööta vähemalt kolm korda päevas ning söötmiskorrad jagada võimalikult ühtlaselt kogu päeva peale. Päeval peaks söötmisvahe olema 6-7 tundi ja öine vahe  10-12 tundi. Sõltuvalt söödakoguse suurenemisest tuleb suurendada ka söötmiskordade arvu. Söötmiskorrad tuleb mugandada hobuse kasutamis-intensiivsusega, kuid sama talliosa hobuseid tuleb sööta üheaegselt.

Hobuse jaoks oleks ideaalne, kui ta saaks väikese portsjoni iga 2-3 tunni järel. Selline korraldus on harva võimalik. Hobusele tuleks anda neljandik kogusest hommikul, neljandik lõunaajal ja pool õhtul, sest öö on pikk.

Hobune peab saama rahus süüa. Söötmiseks ja sellele järgnevaks puhkeajaks tuleb arvestada 2-3 tundi. Hobust ei tohi sööta enne tema väsitamist ega kohe pärast seda, ainevahetus peab jõudma puhketasemele. Jämedalt võttes tuleb enne ja pärast tööd jätta vähemalt tund aega, nii välistatakse seedehäired.

• Söötmisel tuleb järgida ajagraafikut, kuna hobune harjub ruttu rütmiga ning rütmi rikkumine takistab sööda täisväärtuslikku omandamist.

Jõusööda kogus jagatakse võrdselt söötmiskordade vahel, nii kindlustatakse toitainete ühtlane jaotumine ning välditakse jämesoole bakterite töö äkilisi muudatusi. Iga söötmiskorraga antakse heina, kuid heina kogus võib söötmiskordadel vahelduda. Siiski tuleks mõtelda sellele, et suur hobune ei suuda kasutada korraga rohkem kui 2 kg jõusööta, poni veel vähem.

Hobuse magu on väike ja ainevahetus kiire. Soovitatav on anda hein enne jõusööta, see takistab jõusööda liiga kiiret ahmimist ning kindlustab rikkaliku süljeerituse, mis valmistab seedeelundid ette jõusööda töötlemiseks. Parim oleks sööta jõusööta koos hekseldatud põhu või heinaga – nii ei saa hobune suurt jõusöödakogust sisse ahmida.

Hobuse söögi ja töövalmidust, samuti seisundit (karvastik, lihavus, limaskestad) ja väljaheidete kvaliteeti tuleb pidevalt jälgida. Sööda maitsvust ja söötmisratsiooni tuleb vajadusel parandada, söödakoguseid suurendada või vähendada, allergiat põhjustavad söödad kõrvaldada, söötade kogusesuhteid muuta ja toitainetepuudust vajalikul määral korvata. Sõnniku tiheduse ja lõhna muutumine väljendab seedehäireid kiiresti.

Hoolitseda tuleb ka söötmisnõude puhtuse eest. Söödajäätmed ja muu üleliigne tuleb kõrvaldada iga päev. Kui hobune jätab sööta pidevalt järele, tuleb kontrollida lisaks kõigele muule ka tema hambumust.

Veel on organismis mitmeid olulisi ülesandeid. Vesi osaleb sööda töötlemisel ja imendumisel, on oluline leotusvahend ning aineosakeste transportija. Vett on vaja ka keha termoregulatsioonil (higistamine).

Hobune saab palju kauem hakkama söödata kui veeta. Juba väikenegi vedelikukaotus halvendab võimekust. Hobune vajab umbes 30-40 liitrit vett päevas, kuid sõltuvalt koormusest, piimatoodangust ning ümbruse temperatuurist võib veevajadus olla ka kahekordne. Lisaks sellele sõltub veevajadus ka sööda veesisaldusest, hobuse vanusest, jootmiskordade arvust ja individuaalsetest eripäradest (higistamine).

• Suurekasvuline hobune joob päevas 50 liitrit,
• 200 kg raskune šetlandi poni vajab 10-20 liitrit.
• Reeglina vajab hobune 100 kg kehamassi kohta 5-10 kg vett päevas.

Vesi peaks alati olema hobusele kättesaadavas kohas, kui see pole võimalik, tuleb kindlatest jootmisaegadest kinni pidada. Karjamaadel peavad jootmisnõud kindlasti pidevalt olemas olema ja nende puhtust tuleb regulaarselt kontrollida. Vesi peab olema sellise kvaliteediga, et ka inimene seda juua ei karda. Jootmisnõud peavad olema puhtad – hobune, kes ei joo, ei söö ka. Mõni hobune võib keelduda kunstmaterjalidest valmistatud nõudest jooma, ka võib teistsuguse maitsega veega harjumiseks aega kuluda.

Söödavajadus

Erinevate hobuste aastane ligikaudne söödavajadus (kg)

* sisesöötmisel umbes 270 päeva aastast.