Ajalugu ja iseloomustus

Forellikasvatuse ajalugu on Eestis üle saja aasta pikk. Tööstuslikus mastaabis vikerforellikasvatus kujunes Eestis välja 1970-ndatel aastatel. Praegu on Eestis kaupluste aastane tarbevajadus punase lihaga lõhelaste (lõhe, vikerforell) järele ühe küsitluse kaudsel hinnangul üle 2000 tonni. Esmaostjateks on nii suured kaupluseketid kui restoranid ja kalatööstuse sektor. Suurem osa sellest on praegu kaetud imporditud kalaga. Sellele lisandub  müük eluskalana kalaturismi ettevõtete kaudu.

Forellikasvandusi saab Eestis rajada vaid seal, kus on selleks looduslikke eeldusi, eeskätt veevarusid. Traditsioonilisi kalakasvatusmeetodeid, mis vajavad suhteliselt suurt kogust puhast vooluvett, kuid samas on võrreldes kaasaegsemate tehnoloogiatega lihtsamad saab rakendada vaid piisava veeallika olemasolul. Toodangut saab turustada eeskätt  Eestis, töödeldud forelli oleks võimalik müüa ka Lätti, Leetu, Venemaale ja isegi kaugemale. Eluskala turustamise ja toodangu väärtuse tõstmise võimalusi pakub müük tiikidest õngitsemiseturismi pakkuvatele firmadele, sh ka naabermaadesse.

Forellikasvatuse saadusteks on värske, roogitud forell, mida müüakse toitlustusfirmadele ja kaubandusettevõtetele, perspektiivis ka kalatööstusele. Levinud on kolm suurusklassi:

• 250 kuni 400g nn. portsjonkala (beebiforell), mida kasutavad eelkõige restoranid;
• 1 kuni 2,5 kg kaubakala, mida müüakse roogitult terve kalana;
• fileerimiseks sobilik üle 2 kg nn. tööstuskala, millest on huvitatud kalatööstused.

Eluskala, mida müüakse kalaturismiga tegelevatele turismifirmadele ja taludele jääb enamasti suurusesse 1,5 kuni 2,5 kg eluskaalus.

Vikerforell (Oncorchynchus mykiss) on Põhja-Ameerikast pärinev kodustatud röövkala. Eestis vikerforell looduses ei paljune, teda tuleb paljundada  kunstlikes tingimustes haudemajades. Praegu ostavad Eesti forellikasvatajad  asustusmaterjali Taanist või Soomest silmtäpis marja või maimudena, mida on võimalik saada peaaegu, et aastaringselt. Optimaalne veetemperatuur vikerforelli kasvu jaoks on 10-18°C. Temperatuuril üle 20°C, muutub forell loiuks, enam kui 23°C juures võivad kalad hukkuda. Alla 10 kraadises vees on forelli juurdekasv väike. Forell on tundlik hapnikupuuduse suhtes, heaks kasvuks on vaja hapnikusisaldust 8-10 mg liitris vees. Kalakasvandustes söödetakse forelle kala suurusele vastavat mõõtu ja koostisega kuivsööda graanulitega. Sööta ostetakse Eestisse sisse enamasti Taanist ja Soomest. Söötmise täpseks planeerimiseks annavad söödatootjad välja tabelid, kust kalade suurusest ja veetemperatuurist lähtuvalt leitakse vajalik söödakogus päevas. Õige söötmisrežiimi ja kalale sobivate tingimuste juures ei kulu 100 grammist suuremate kalade puhul ühe kilo juurdekasvu saamiseks (toorkaalus) palju üle 1 kg sööta. Vigu söötmises, mida näitab kasvav söödakoefitsient, tasub kohe otsima hakata, sest sööt on kallis: olenevalt kalade suurusest 1-1,3 €/kg.

Forellikasvatuse tootmistsükkel kalamarja viljastamisest vähemalt 2-kilose turukalani on loodusliku temperatuurireziimi juures 2-3 aastat. Forelli kasvatatakse Eestis tavaliselt kiiret läbivoolu võimaldavates betoonbasseinides, mis on rajatud ülespaisutatud jõgede äärde, nende veevarustus on ainult isevoolne. Vee korduvkasutusega suletud süsteemides on tänu stabiilsemale temperatuurile, mis püsib aasta ringselt suhteliselt ühtlasena võimalik saavutada sama tulemus vähem kui kahe aastaga.

Täismahus forellikasvanduse asutamine eeldab mitmeid miljoneid kroone maksvaid investeeringuid sõltudes sellest, millist tehnoloogiat kasutatakse. Moodsamad ja kallimad tehnoloogiad võimaldavad väiksema vee kogusega kasvatada rohkem kala. Jooksvad tootmiskulud on võrreldes toodangu müügihinnaga väikesed, kui tootmise maht on piisavalt suur. Tasuvuse piiriks võiks lugeda 100 tonni kaubakala tootvat majandit, alla selle ei pruugi tulu olla piisav, et konkurentsis püsida. Tootmistsükkel (noorkalast turukalani) kestab olenevalt vee temperatuurist ja kasutatavast tehnoloogiast  1-3 (4) aastat.

Järgnevalt toodud arvutused on näitlikud, äriplaan tuleb ettevõtjal koostada konkreetsetest hindadest lähtudes. Forellikasvatuse tasuvusarvestuse puhul tuleb arvesse võtta lõhe ja forelli hindade kõikumisi Euroopa sh Eesti kalaturul, mis olenevad suurte kalakasvatusmaade, Norra ja Tsiili turustamispoliitikast.

Forelli müüdi 2007  kasvandustest välja (tootjahind) järgmiste netohindadega:

• värske, roogitud vikerforell 3-5 €/kg
• eluskala kalaturismiga tegelevatele ettevõtetele 4,5-5,5 €/kg;
• erinevateks toodeteks töödeldud forelli väljamüügihind kasvandusest 7,7-10,2 €/kg.

Lihtsa läbivoolusüsteemiga  uue forellikasvanduse rajamine sisevetes läheb maksma 639116 eurot. Taolise kasvanduse pindala oleks 8000 m2, kalade asustustihedus 25 kg/m3 vees, veevajadus 300 l/sekundis ja toodang 100 tonni kaubakala aastas.

Kulude-tulude struktuur oleks taolise kalakasvanduse puhul järgmine:
Asustusmaterjal (ostetud sisse näiteks Taanist): Mari “silmtäpp” faasis  0,01 €/tk, antud kasvandusele läheb vaja 150 000 marjatera st  1500€;
Varuvõimalus: haudemaja ja noorkala kasvatuse tingimuste puudumisel – aastaste kalade ost Taanist või Soomest: 5,4 €/kg, vajadus 6000 kg ehk 60 000 isendit, kokku 32400€.
Sööt: 1,2 €/kg (koos käibemaksuga) (turukaladele), kogus 110  tonni,  kogumaksumus 132000 eurot
Ümarkala (rookimata) tootjahind Eestis 3,5 €/kg, laekumine 100 t kala müügist 350000 eurot.

Arvestada tuleb ka amortisatsiooni, kulutusi töötasudele, energiale, laenude teenindamisele ja transpordile. Suured riskid on seotud kalahaigustega. Eestis kasvatatavat kala ei kindlustata, haiguste või õnnetuste tagajärjel hukkunud kala jääb kalakasvataja kahjumiks. Toodangule on võimalik anda vähemalt 15% lisaväärtust kala töödeldes (suitsutamine, konservid, soolamine). Kuna forellikasvanduse asutamine nõuab suuri investeeringuid ja hästi läbimõeldud projekti, ei ole täpsemaid tasuvusarvestusi rajatava kasvanduse kohta võimalik esitada. Suuresti sõltub tasuvus ka kasutatavast tehnoloogiast ja turul toimuvatest muutustest.

Eestis kasvatatud suure, punase lihaga vikerforelli jaoks on arvestatav turg kodumaal Eestis, kus seda turustavad eeskätt suured kaupluseketid. Selle toote läbimüük on suurem kui Eesti kalakasvatajate praegune toodang. Soodsa hinna, suurema tootmismahu ja regulaarsete tarnete korral võiksid kodumaisest forellist olla huvitatud ka  kalatöötlejad.  Lätis, Leedus ja Venemaal oleks turustamine võimalik, sest neis paigus kasvatatakse forelli veel vähe ja sealsel turul valdab samuti Norrast või Soomest toodud, pikal transpordil jahutatult või külmutatuna hoitud ja seetõttu kvaliteeti kaotanud importtoodang. Eluskala tarbivad suvel õngitsemisturismi ettevõtted. Eestimaist forelli (eelkõige töödeldud kujul) oleks mõne tuhande tonni suuruse toodangu ja piisavalt madala omahinna saavutamisel võimalik müüa ka Lääne-Euroopasse. Välisturgudele minekuks tuleb kindlustada piisava kalakoguse regulaarsed tarned ja püsiv kvaliteet. Peamised kvaliteedinõuded on kalaliha intensiivpunane värvus ja suguküpsete isaskalade puudumine toodangus. Forellikasvatuse teine saadus, valge lihaga väike portsjonforell, kaubamärgina ka beebiforell on nõutav Lääne-Euroopas ja vajab tootearendust Eestis. Otsustavaks on aga hind, mis peab olema konkurentsivõimeline suurtest kalakasvatusmaadest imporditava toodanguga  ja mainekujundus, mis rõhutab kodumaise kala värskust ja kvaliteeti.

• Infoleht “Eesti Kalakasvataja” aastatest 1993 – 1999.
• Langvad-Jensen, “Forellikasvatus Taanis”, Infoleht “EKK” 1(8) 1994
• Internet: EPMÜ Loomakasvatusinstituut Kalakasvatuse osakond: (link aegunud http://www.eau.ee/~lki/kalakasv/index.htm)
• Paaver, T., Kasesalu, J., Gross, R., Puhk, M., Tohvert, T., Liiv, A., Aid, M. 2006. Kalakasvatus ja kalade tervishoid. Tartu, 191 lk..
• Roberts, R.J., Shepherd, C.J. Handbook of trout and salmon diseases (third edition). 1997. 179 p.
• Shepherd, J., Bromage, N.  Intensive Fish Farming. Blackwell. 1992. 404 lk.
• Willoughby, S. Manual of Salmonid Farming. Fishing News Books. 2003. 329 p
• Eesti Kalakasvatajate Liit, http://www.kalakasvatajad.ee/