Ajalugu ja iseloomustus

Eestis esineb üksainus vähiliik –  jõevähk (Astacus astacus). Teiste vähiliikide Eestisse sissetoomine on looduskaitselisest seisukohast ebasoovitav ja ka majanduslikult ebaotstarbekas. Jõevähki ohustavate ja meie naabermaades juba esinevate võõrliikide –  signaalvähi (Pacifastacus leniusculus), ogapõskse vähi (Orconectes limosus) ja kitsasõralise vähi (Astacus leptodactylus) elusate isendite Eestisse toomine (sh kasvatamiseks) on keelatud.  Eesti vähikasvatuse puhul räägime seega jõevähi kasvatamisest.

Vähipüügiga on Eestis tegeletud muistsetest aegadest. 20 sajandi alguses oli Eesti tuntumaid vähieksportijaid Euroopas. Enne II MS eksporditi vähki põhiliselt Rootsi, keskmine kogus oli 100 000 – 150 000 tükki aastas, parim oli 1929.aasta, mil ekspordiks läks 31 tonni (umbes 1 000 000) vähki. Alates eelmise sajandi algusest hakkasid vähivarud järjest vähenema – põhjuseks eelkõige vähikatk, mis mitme lainena hävitas vähid enamuses veekogudest. Vähikatku peamiseks levitajaks on olnud inimene, seda kas nakatunud vähkide või haigustekitajaga saastunud püüniste ja vee ümberpaigutamise teel. Vähivarudele on kahjustavalt mõjunud ka mitmed teised põhjused: reostus, melioratsioon, vähist toituvate loomade (näiteks võõrliik mink) kõrge arvukus, röövpüük jne. Viimasel viiel aastal on harrastusliku püügi korras välja püütud alla 10 000 isendi. Röövpüük,  mida stimuleerib vähkide ebaseaduslik kokkuost, võib olla mahult suurem.

Vähikasvatus on Eestis uus tegevusala. Esimese toodanguna müüs samasuviseid vähipoegi asustusmaterjaliks Kalatalu Härjanurmes 1996. aastal. Eestis on kümmekond vähikasvandust, kus vähemalt osa rajatistest valmis ja ka vähid kasvamas. 2005-2007 on toodangut müünud 3-6 kasvandust, seejuures on müüdud mitmes suuruses (vanuses) asustusvähke ja ka kaubavähke. Asustusmaterjali ostjaks on olnud valdavalt Eesti riik. Kaubavähki on müüdud Soome ja ka kodumaisel turul. Huvi vähikasvatuse vastu on Eestis aasta-aastalt tõusnud. Vähikasvanduste rajamise hoogustumisele on oluliselt kaasa aidanud EL toetusfondid.

Vähikasvatuse liigitus intensiivsuse põhjal

• Ekstensiivset kasvatust iseloomustavad suured pinnasetiigid, hõre asustus, madal toodang põhjapinna ühiku kohta ja  see, et tiike ei tühjendata.
• Poolintensiivses kasvatuses on tiigid väiksemad, tavaliselt alla 0,2 ha, tiike tühjendatakse sorteerimise ja toodangu kättesaamise jaoks, vähke söödetakse, toodang on 2-10 tk/m². See on vähikasvatuse levinum vorm ja  tema kohta käib ka edasine info.
• Intensiivne  kasvatus, kus tootmine toimub hoones paiknevates basseinides, kõrge asustustiheduse juures ja vee korduvkasutusega, on jõevähi puhul vähe levinud. Jõevähki pole seni õnnestunud intensiivselt toota kaubavähiks, asustusmaterjali osas on tulemused paremad.

Vähitiigi saab rajada pinnasesse süvendi kaevamise, tammide ehitamise või veekogu paisutamise teel.  Halbades, pudedates pinnaseoludes kasutatakse tiikide põhja vettpidavuse ja erosioonikindluse tagamiseks geomembraane. Tiigi kuju võib olla piklik ümar või ebakorrapärane. Levinumad on pikliku kujuga tiigid, mida on parem hooldada. Pikliku tiigi põhja ristlõige on V või W kujuline. Tähtis on kindlustada võimalikult suur põhja pindala, mida annavad juurde saared ja varieeruv põhjareljeef.

Vähitiigid ei pea olema sügavad. Kui tiigis hoitakse vähke üle talve, tuleb arvestada jäätumisega, kuid piisav sügavus on 1,5-2 m. Talveks tühjendatavate vähipoegade tiikide sügavus on tihti alla 0,5 m, et vesi saaks suvel hästi soojeneda.

Äärmiselt oluline on varjevõimaluste olemasolu. Varjete loomise võimalusi on mitmeid, tuleb lähtuda vähkide suurusest. Väikestele vähkidele sobivad killustik ja kärgtellised, suurematele kivipuisted, katusekivid, drenaažitorud. Täiskasvanud vähkidele on vaja vähemalt 3 urgu isendi kohta. Lisaks pinnasetiikidele kasutatakse ka basseine, mis on valmistatud betoonist, klaasplastikust, puidust (kaetud kilega). Basseine kasutatakse enamasti samasuviste vähkide kasvatamiseks. Ka siin on vajalik varjepaikade olemasolu.

Toodangu saab jagada kolme gruppi:

• kaubavähk müügiks,
• vähiturismi teenus (kaubavähile lisaväärtuse andmine);
• asustusmaterjali müük looduslikesse veekogudesse või teistele kasvandustele.

Üks kasvandus võib olla orienteeritud ühele toodangugrupile või toota neid kombineeritult.

Kaubavähki saab turustada eeskätt Soomes ja Rootsis, aga ka Eestis. Soome kokkuostjate poolt pakutav hind on suurusest sõltuvalt ligikaudu 3 eurot tükk. Arvestades vähi tarbimise traditsioonide kadumist Eestis ja vähi kõrget hinda ei ole meie siseturu maht praegu kuigi suur. Enam hinnatud on elus vähk või ka keedetud ja jahutatud vähk. Jahutatud vähi müümine tuleb eeskätt päevakorda nende riikide puhul, kuhu elusate vähkide sissevedu on keelatud (Rootsi). Vähem hinnatud on keedetud ja külmutatud vähk.

Vähiturismi arendamisel saab samuti orienteeruda nii sise- kui välisturule. Võrreldes vikerforelli õngitsemisturismiga ei ole vähiturism Eestis veel kuigi arenenud, kuid perspektiivi võiks sellel olla.

Asustusmaterjali tootmise oluliseks väljundiks, lisaks majanduslikule kasule, on loodusliku mitmekesisuse ning veekogude ökoloogilise seisundi säilitamine ja parandamine. Asustusmaterjali puhul tasub praegu eelkõige arvestada vaid siseturuga, kus peamiseks ostajaks on riik ning maht on küllalt piiratud. Aastatel 2005-2007 on Eesti riigi tellimisel asustatud meie veekogudesse 13 000 ühesuvist ja 25 000 kahesuvist või vanemat vähki. Asustusmaterjali hind on olnud olenevalt vanuserühmast ja suurusest 0,4-1,3 eurot tükk. Riikidesse, kus elusa vähi kaubanduse osas piirangud puuduvad, saaks eksportida ka asustusmaterjali, kuid vastavad turu-uuringud puuduvad.

Läbivoolava vee vajadus on vähene. Soome vähikasvatajate hinnangul on see  5 l minutis 1000 vähi kohta, Eesti praktika näitab poole suuremat veevahetuse vajadust. Veevõtuks tuleb eelistada kaevu või allikat, jõest või järvest vee võtmine on seotud haiguste ja reostuse ohuga. Väikeseid vähikoguseid saab kasvatada ka täiesti ilma läbivooluta veekogudes.

Peamised vähikasvatuseks vajalikud vee kvaliteedi näitajad: temperatuur – optimaalne kasvuks 15-25^oC; pH – optimaalne 7-8; hapnik – talvel min 2 mg/l, suvel 5 mg/l; kaltsium – min 5 mg/l, optimaalne 50 mg/l. Ohtlikud on mürgid (eriti putukamürgid) ja raskemetallid. Vee kvaliteedi parandamiseks kasutatakse aereerimist, filtreerimist, lupjamist.

Paljundamiseks on vajalik suguvähkide kari. Suremuse kompenseerimiseks ja inbriidingu vältimiseks tuleb seda pidevalt uuendada. Lisaks ei ole mõtet suuri (vanu) vähke, eriti isaseid, kes on agressiivsed, suguloomadena säilitada. Suguvähkideks on soovitav valida aastakäigu kõige suuremad isendid. Soovitav sugupoolte vahekord on  3 emast 1 isase kohta. Suguvähke peetakse tavaliselt suguvähi tiikides, kus toimub ka paaritumine, emase poolt marja kudemine ning marja areng kuni kevadeni. Enne vastsete koorumist võetakse marjaga emasvähid tiikidest ning paigutatakse maimutiikidesse (basseinidesse). Pärast marja koorumist ja poegade laka alt lahkumist viiakse emasvähid tagasi suguvähi tiiki. Võib ka lasta vähkidel paarituda spetsiaalsetes paaritumistiikides või -basseinides (peamiselt sisetingimustes), kust peale paaritumist isased eemaldatakse. Marjaga emaseid hoitakse seal kuni vastsete koorumiseni.

Vee kunstliku soojendamisega saab kiirendada marja arengut ning jõuda varasema vastsete koorumiseni. Marja hautamine inkubaatoris emasvähist eraldatuna on võimalik, kuid Eestis ei ole see veel ennast praktikas õigustanud.

Vähkide kasvatamine esimesel elusuvel: vähkide tihedus basseinis võib olla 50-100 tk/m². Ühelt emasvähilt saab 50-100 vähipoega, seega tuleb panna marjaga emasvähke tiiki 1-2 tk/m². Esimesel elusuvel toituvad vähid algul peamiselt loomsest ja taimsest planktonist. Planktoni tekkeks on vajalik basseinide või tiikide varasem täitmine veega. Kasutatakse ka väetamist.

Sõltuvalt vähipoegade kasvust, veetemperatuurist ja tiigi enda toidutoodangust antakse suve lõpul ka lisasööta. Alustatakse väikeste kogustega, välditakse ülesöötmist  – sööta ei tohi järgi jääda, muidu tekib vee kvaliteedi vähenemise oht. Poegade lisasöötmiseks võib segada peenestatuna keedetud juurvilja ja kala veiste või kana jõusöödaga.

Poegade kättesaamiseks tuleb tiik veest tühjendada. Tiigid (basseinid) tühjendatakse kasvuperioodi lõpul –  septembris-oktoobris. Vähid kogunevad tiigi põhja ja lõpuks väljalasketoru kaudu võrgust kasti. Talvitumiseks pannakse samasuvised vähid sisebasseinidesse või talvitustiikidesse või teise järgu kasvutiikidesse. Marjaga emasvähke võib pidada kasvutiigis puurides, lasta vastsetel kooruda ja eemaldada emasvähid pärast poegade lahkumist laka alt.  Sellisel juhul puudub kontroll samasuviste väljatuleku arvestuse üle. Kuid ära jääb tiikide tühjendamine ja vähid kasvavad kaubavähi suuruseks samas tiigis.

Vähkide kasvatamine alates teisest elusuvest: vähkide tihedus tiigis on 25-30 tk/m². Lõpptihedus ehk kaubavähi toodang on 2-10 tk/m². Liiga suure tiheduse puhul peab harvendama. Harvendamist tehakse püügi abil ja saak müüakse asustusmaterjaliks. Ühes tiigis on soovitav pidada vaid ainult ühte aastakäiku ja hiljem ka erinevaid sugupooli eraldi. Vajalik on söötmine. Söötmisrežiim sõltub vee temperatuurist, vähkide tihedusest ja tiigi enda toidutoodangust. Õige söötmisnorm leitakse sööda kasutamisel, alustades väiksematest kogustest. Söödaks kõlbab prügikala, juurvili (kartul, porgand), teravili, hernes. Viimasel ajal on Eesti vähikasvatajad järjest rohkem hakanud kasutama Taanist imporditud vähisööta. Kaubavähi (10-11 cm) kasvatamiseks kulub 4-5 aastat.

See on vajalik vähkide ümberpaigutamiseks, harvendamiseks, kontrolliks, toodangu kättesaamiseks. Kõigi vähkide või suure koguse kättesaamiseks lastakse tiik tühjaks. Vähid korjatakse tiigi väljavoolus olevast kogumiskastist või tiigi põhjalt, seejuures ka varjepaikadest, kust kõik vähid ei pruugi vee alanedes väljuda. Mõrdadega (ka nattadega) püütakse, kui ei ole vaja suurt kogust kiiresti kätte saada või kui tiigi tühjendamine ei ole võimalik (ekstensiivne kasvatus). Mõrrad ei püüa alla 6 cm pikkuseid isendeid, ka 6-8 cm pikkuseid tuleb mõrda vaid väikesel arvul. Ka väheliikuvad marjaga emased ei tule tavaliselt mõrda.

• Järvekülg, A. 1958. Jõevähk Eestis. Bioloogia ja töönduslik tähtsus. Tartu. 186 lk.
• Järvenpää, T., Tulonen, J., Erkamo, E., Savolainen, R., Setälä, J. 1996. Ravunviljely. Menetelmät ja kannatavuus. Riistan- ja kalantutkimus. Helsinki, 111 s.
• Mannonen, A., Paaver, T. Vähk ja vähikasvatus. Vähikasvatuse seminari, Jäneda, 15.-16. märts 2001, õppematerjal, 2001, 55 lk.
• Tootsman, V., Maripuu, R., Sepp, T., Kikas, A. Paaver, T., Abiks vähikasvatajale. Põllumajandusministeerium, 2005, 88 lk.
• Tuusti, J. 1992. Jõevähk kodutiigis. Maakodu, 9.
• EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi  kalakasvatuse osakond
• Eesti Vähikasvatajate Tulundusühistu