Karjatamine

Karjatamise all mõistetakse veiste, hobuste, lammaste, kitsede, sigade jt loomade (sh. linnud) söötmist rohumaal vegetatsiooniperioodi vältel.

Autor: Are Selge (september 2014)

Piimakarja karjatamine
Olenevalt karjamaa saagist on rohumaa vajadus erinev. Kui saak on 3…4 t kuivainet, kulub 0,5…0,6 ha; 4…6 t hektarisaagi korral jätkub 0,3…0,5 ha karjamaast lehma kohta.

Tuleb arvestada, et suurte karjagruppide korral võib piimatoodang langeda. Sobivaks võib lugeda 150…200 lehma ühes grupis.

Koplite arv sõltub taimedele vajalikust puhkeajast ja karjatamiskestusest koplis, kahepäevasel karjatamisel on vaja 15…18 koplit, ühepäevasel aga 28…32. Vaheaeg on seega keskmiselt 30 päeva. Kopli suurus määratakse kindlaks karjagrupi suvise söödavajadusega ja karjamaa saagikusega.

Ühepäevasel karjatamisel on vaja 3…5 ha suuruseid kopleid, kahepäevasel aga 6…8 ha. Talukarja puhul võib see olla vastavalt lehmade arvule väiksem. Näiteks 10 lehma korral kahepäevasel karjatamisel piisab ka 0,4…0,6 ha suurusest koplist. Arvestama peab sellega, et väike kari segab üksteist vähem ja tallab ka rohtu tunduvalt vähem – seega on rohu kasutamine efektiivsem. Suurema loomade tiheduse korral on söödavus parem. Karjatamise päevarežiim sõltub lehmade käitumisest karjamaal. Punase ristiku rohke rohuga koplis karjatamisel on oht, et loomad võivad ’minna täis’. Karjatades ristikurohkel rohul tuleb loomad enne lautalaskmist uuele karjamaaosale ajada. Täis kõhuga loomad ei söö kiiresti ja nii palju värsket massi ning puudub oht, et tekiks liiga palju gaasi. Järgmise karjatamise ringi ajal on aga gaasi tekitav lehemass väike ning tühja kõhuga söövad loomad ka selle osa taimikust, mis jäi varem söömata.

Lehmad joovad keskmiselt 60…80 liitrit vett päevas, seega on joogivee olemasolu karjamaal väga vajalik.

Noorkarja karjatamine
Noorkarja karjatamine erineb lüpsilehmade karjatamisest. Vastava söötmistüübi väljakujundamine algab varakult. Kasutades üht või teist söötmistüüpi kujuneb noorloomal sellele vastavalt ka seedesüsteem. Noorkarja hulka loetakse veiseid 6…8 elukuust kuni lüpsma tulekuni. Neid söödetakse suvel täielikult karjamaarohuga. Selle tulemusena areneb välja vastav seedesüsteem, mis on edaspidi (lüpsilehmana) võimeline mahutama ja kasutama suurtes kogustes rohusööta. Odaval karjamaarohul söötes on tulevase lehma omahind madalam.

Mullikad kasutavad päevas 25…40 kg rohtu, s.o. 5…7 kg KA päevas.. Meil karjatatakse tavaliselt lehmmullikaid. Noorkarja ja lüpsikarja vahele peaks jääma 1…2 koplit selleks, et nad üksteist ei häiriks.

Vasikate karjatamine
Rohi peab olema hästi noor, pehme ja mahlane. Sobivateks põhiliikideks on valge ristik, karjamaa-raihein ja aasnurmikas. Rohu osatähtsus söödaratsioonis sõltub vasika vanusest. Ühele 1…6 kuusele vasikale kulub 300…400 kg KA rohusööta suvel. Karjamaal kulub ühe vasika kohta 0,08…0,1 ha arvestusega, et saak oleks vähemalt 4…5 t KA/ha.

Vasikakoplid tuleb rajada lauda lähedale. Ühes koplis 3…5 päeva. Ühele grupile on vaja 8…12 koplit. Kopli suurus 0,4…0,5 ha. Nooremates rühmades võib olla kuni 30…50 vasikat, vanemates isegi 100 looma.

Kevadel tuleb noori vasikaid harjutada väljas olemisega. Vasikad tahavad hästi noort rohtu, seetõttu karjatamissagedus peab olema 6…8 korda suve jooksul (aasnurmikas ja valge ristik). Rohutagavara ei tohiks olla suurem kui 5 t/ha, sest muidu väheneb karjamaa kasutamise efektiivsus..

Lammaste karjatamine
Lambad on karjamaarohu suhtes kõige leplikumad. Söövad hästi kõiki kõrrelisi,liblikõielisi ja paljusid rohundeid. Lambakarjamaad peavad olema parasniisketel või kuivemapoolsetel mineraalmuldadel. Kuivemale mullale sobivaks liigiks on punane aruhein. Täiskasvanud lamba kohta on vaja  0,1 ha karjamaapinda. Rohi peab olema madal 10…13 cm. Rohutagavara 3…5 t/ha.

Hobuste karjatamine
Hobuste karjatamine võib toimuda kas veiste koplites või eraldi rajatud hobusekoplites. Hobused võivad olla ühes koplis 4…6 päeva. Sobivad väga hästi veiste karjamaade järelkarjatamiseks. Hobustele on kohasem vanem rohi. Täiskasvanud hobusele pinda 0,4-0,5 ha, noorhobusele 0,2-0,3 ha. Rohutagavara vähemalt 6 t/ha.

Sigade karjatamine
Sigadest karjatatakse noorsigu ja sugusigu. Sead söövad meelsamini kiuvaest rohtu, kus ristikut 70%. Rohuga saab katta 20-40% noorsigade ja 50% sugusigade suvisest söödatarbest. Põrsastega emisele tuleks planeerida 0,15-0,20 ha ja noorseale 0,1 ha karjamaapinda. Karjamaa hooldamisel tuleb songitud kohad tasandada ja rullida. Karjamaa vigastuste vähendamiseks tuleb karjatamise aega lühendada, karjatades sigu vahelduvalt vaheaegadega mitu korda päevas.

Kanade, kalkunite, hanede ja jaanalindude  karjatamine
Lindudele on otstarbekas rajada omaette karjamaa. Haned on suured rohusööjad linnud. Neil on kuni 80% suvisest söödast võimalik katta rohusöödaga. Sobivad liblikõieliste ja aluskõrreliste heintaimede rohked kiuvaesedtaimikud. Kopli suuruseks on soovitav arvestada 1 hani – 10m², 1 kana 1,5-2m² . Jaanalindude karjamaad sarnanevad teiste lindude karjamaaga, kuid tuleb arvestada, et karjamaa-raiheina rohke taimik on libeuurte lindude jooksmisel ja peatumisel, võivad nad libiseda ning võivad tekkida jalaluude murrud. Sellist looma päästa ei saa ja ta langeb põhikarjast välja. Joogivesi peab lindudel alati käepärast olema. Karjamaal tuleb teha järelniitmist ja äestamist.

Autor: Argaadi Parol (september 2014)