Enne karjamaade rajamist on vajalik planeerida loomadele juurdepääsuteed karjamaa eri osadele. Kuna kõvakattega (eelkõige peenefraktsioonilise e. sõelutud kruusakattega) karjateede ehitamine on kallis, siis tuleks ära kasutada olemasolev kõvakattega teedevõrk.
Karjagrupid, mis jäävad oma suuruselt 40-50 looma piiresse, ei vaja erilisi investeeringuid karjateedesse. Rohukamar peab sellise hulga loomade tallamiskoormusele hästi vastu, sest karjamaapinnad ei ole suured ja nad jäävad farmile suhteliselt lähedale. Suuremate loomagruppide (üle 50 lüpsilehma) karjatamise puhul on kruusakattega karjateede rajamine (häda)vajalik.
100 ha karjamaapinna kohta on vaja keskmiselt 1,5-2 km karjateid. Optimaalne karjatee laius on karjamaal 6-8 m ja kruusakatte korral piisab 5-6 m. Karjateele tuleks anda kallak, et sellele ei koguneks sademetevett.
Karjateede hooldamine kuulub rohumaade hooldustööde hulka. Igaaastaselt vajavad hoolt eelkõige rohtkattega karjateed. Peale vihmaperioodi ja sügisel peale karjatamise lõppu on soovitatav tasandada loomade poolt kahjustatud kohad libistiga või täita liivaga. Varakevadel on soovitatav külvata rohukamara tühikutesse aluskõrrelisi heintaimi, mis moodustava tiheda ja suhteliselt tallamiskindla rohukamara.
Turvaline on selline karjatara, mis isoleerib karjamaal viibivad loomad ümbritsevatest aladest. Karjamaade tarastusviiside valikul tuleb teha põhimõtteline valik: kas ehitada mitteelektriline või elektriline tara. Vastupidavat ja erinevatele loomaliikide karjatamiseks mõeldud tara on võimalik ehitada mõlemat varianti kasutades. Tihtipeale on otstarbekas nende kombineeritud kasutamine.
Karjatara valikul on vaja eelnevalt otsustada:
- millise loomaliigi jaoks;
- kuhu on karjatara vajalik ehitada;
- milline saab olema karjatamisviis.
Rakendades erinevaid karjatamisviise, on soovitatav ka erineva ehitusega karjatarade valmistamine. Karjatarasid, sõltumata sellest, kas tegu on elektriliste või mitteelektrilistega, saab põhimõtteliselt jagada:
- statsionaarseteks välistaradeks – eesmärgiks eraldada karjamaa piirnevatest aladest;
- statsionaarsed ja poolstatsionaarsed sisetarad – ülesandeks karjamaa kopliteks jagamine, karjateede eraldaminejms;
- teisaldatavad tarad (reeglina elektritarad) – karjamaapinna ajutiseks jaotamiseks (nt. portsjonkarjatamine).
Näiteks 100 ha kultuurkarjamaa kopliviisilisel tarastamisel jaguneb karjatara pikkus ligikaudu järgnevalt: statsionaarsed välistarad 12-13 km ja sisetarad 8-11 km. Seega moodustavad välistarad orienteeruvalt ligi poole tarade üldpikkusest.
Karjatarade maksumuse määrab ära karjatara kogupikkus ja kasutatud materjalid. Materjalidest omakorda sõltub karjatara kasutuskestvus ja jooksvad hoolduskulud. Mitteelektrilise tara korral kasutatakse postide vahel kas okastraati, okastraati kombinatsioonis siletraadiga või vaid siletraati. Okastraadi peamiseks puuduseks on suur loomade vigastamise oht (eelkõige kannatavad lüpsilehmade udarad). Püsitara postide materjalidest on enamlevinud puitpostid (Ø 8-12 cm) ja metallist torupostid (Ø 3-4 cm). Puitpostidega tara tugevuse huvides on oluline kindlustada koplite nurga- ja karjaväravapostid 450 kaldega tugipostide abil. Puitpostide kasutusea pikendamiseks (mädanevad läbi just maapinna lähedalt) on otstarbekas neid eelnevalt töödelda puiduimmutusvahenditega või kasutada juba eelnevalt sügavimmutatud puitu, mis on märgatavalt kallim. Puitpostide vahekaugus peaks olema 4-5 m. Karjaväravate laius peaks samuti jääma 4-5 m piiridesse.
Komplektseid elektrilisi karjatarasid, kuhu kuuluvad metall ja/või plastmassist postid, traat või elektrit juhtiv elastne nöör/pael, isolaatorid ja generaator, saab osta kaubandusvõrgust vastavalt karjatavale loomaliigile. Elektrikarjuse generaatoreid müüakse nii vooluvõrgus, akul, kui ka päikesepatareil töötavatena. Seega elektriliinide puudumine karjamaa läheduses ei tohiks saada takistuseks elektritara rajamisel. Oluline näitaja elektrikarjuse puhul on generaatori poolt väljastatav impulseeruv voolupinge. Nimetatud näitaja miinimumnõuded loomaliikide kaupa on järgmised:
- veised – 1000 volti;
- lambad – 2000 volti;
- metsloomad – 3000 volti.
Elektritara paigaldamine on lihtne, vähest tööjõudu vajav ja loomad õpivad kiiresti karjusest lugu pidama. Tänu lihtsale paigaldamisele saab elektrilise tara abil väikese vaevaga teostada portsjonkarjatamist. Elektritara postid jagunevad põhi- ja vahe- e. abipostideks. Põhipostid peavad paiknema vähemalt iga 50 m ja nende vahel paiknevad abipostid ~ 15 – 20 m tagant. Põhipostidele pingutatakse ja kinnitatakse elektrit juhtiv nöör (traat) isolaatorite abil. Erinevast materjalist postide tarvis toodetakse erinevaid isolaatori tüüpe. Abipostidel liigub nöör või traat vabalt.
Elektritara paigaldamisel on väga oluline teha tarapostide vahele veetud nöör loomadele hästi nähtavaks. Laiemad karjuselindid (nt hobuste karjatamiseks), mis on valmistatud kirevatest materjalidest, ei vaja lisaaplikatsioone, kuid nööri ja eriti traadi kasutamisel tuleks sinna kinnitada nt valgest riidest paelad.
Elektritara ekspluatatsiooni käigus tuleb jälgida isolaatorite korrasolekut ja ringvoolu olemasolu kogu tara ulatuses. Selleks, et karjaväravaid avades ringvool ei katkeks, peab vooluahel olema dubleeritud maa-aluse isoleeritud kaabliga. Oluline on jälgida, et tara alune rohi või läheduses kasvavate puude oksad ei ulatuks karjatarani, sest see võib läbi voolu maandamise vähendada karjatara efektiivsust.
Karjatara kõrgus sõltub eelkõige karjatavast loomaliigist. Ostes kaubandusest spetsiifilised elektrikarjused eri loomaliigile, saab vajaliku kõrguse ja nööride arvuga (või hoopis võrguga) tara ning kaasa paigalduse/ekspluatatsiooni juhendi.
Ise tegemisel tuleb arvestada järgmiste kõrgustega maapinnast:
- lehmad ja mullikad – üks nöör, 75 – 85 cm;
- vasikad – kaks kuni neli nööri, alumine 25-30 ja ülemine 80-100 cm;
- lambad ja kitsed – võrktara või kaks kuni neli nööri, alumine 22-30 cm, ülemine 80-100 cm;
- hobused – kaks või kolm nööri, ülemine 120…130 cm. Hobustele mõeldud karjatara valmistades on soovitatav kasutada spetsiaalset hobuste karjatamiseks tehtud karjuselinti, mis on küll nöörist mõnevõrra kallim. Kokkuhoiuks võiks teha nii: kasutada keskmisel liinil linti, et tara piirid oleks hobustele hästi nähtavad; ülemine ja alumine võiksid olla nöörid.
Autor: Argaadi Parol (september 2014)