Eesti territooriumil on karja kasvatamise algusest peale kasvatatud ka kitsi. Pikaajalise rahvaselektsiooni tulemusena on Eestis väljakujunenud omanäoline kitsede populatsioon, kes on hästi kohanenud siinsete looduslike tingimustega. Peetakse kohalikku piimatüüpi enamasti sarvedega piimakitse populatsiooni. Senini ei ole eesti piimakits tunnustatud tõuna, sest puudub kitsede tõuraamat ning kitsed on olnud väga piiratult seotud jõudluskontrolliga. Eesti kitsed on enamasti sarvedega, värvuselt valged, hallid või pruunid, kuid leidub ka kirjusid ja musti kitsi. Piimajõudluse kohta objektiivsed andmed puuduvad, sest kitsede osas ei ole Eestis jõudluskontrolli peetud. Senine kitsekasvatuse tase on Eestis küllalt tagasihoidlik. Võib öelda, et senini on Eestis tegeldud enam üksikute kitsede pidamise kui kitsekasvatuse arendamisega. Sageli on kitsede pidamise eesmärgiks olnud kitse kui hobilooma pidamine.

Enamus kitsedest peetakse elanike kodumajapidamistes üksikute isenditena. Lüpsmine toimub käsitsi ja saadud toorpiima kasutatakse põhiliselt peresiseseks tarbimiseks joogipiimana. Juustu valmistamise oskused kitsepiimast on tagasihoidlikud või puuduvad üldse, mis on olnud üheks piduriks suuremate farmide tekkimisele, sest kitsede toorpiima kokkuostuga ei ole ükski piimatöötlemisettevõte tegelenud. Seepärast on kitsepiima tarbitud farmisiseselt ning turustatud piima kogused on olnud minimaalsed.

Riiklikul tasandil ei ole kitsekasvatust vajalikul määral propageeritud ja toetatud. Sotsialistliku suurtootmise ajal ei olnud kolhoosidel, sovhoosidel riikliku plaani kitsekasvatussaaduste realiseerimiseks ning seepärast kitsi neis ei peetud. Seepärast ei hangitud riiklikul tasemel uut aretusmaterjali ei naaberriikidest ega Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Puudusid täielikult aretusplaanid ja kitsede tõuaretusega ei tegeldud.

Kuna uut aretusmaterjali vajati ka väikeste kodumajapidamiste farmides, siis toodi üksikute kitsekasvatajate endi poolt teistest liiduvabariikidest (Venemaalt, Lätist ja mujalt) vähesel määral piimatõugu kitsesid. Selline elusloomade sissetoomine toimus stiihiliselt ilma igasuguse riikliku koordineerimiseta ning vastavalt kitsekasvataja maitsele ja võimalustele.

Koos Eesti iseseisvumisega on suurenenud huvi kitsekasvatuse vastu. Kuna kitsedelt saab tervislikku piima, aga ka liha ja nahku, siis võib kitsepidamine anda märkimisväärse osa väikepere toidulauast. Kitsepidamine on lihtsam lehmapidamisest ning sageli ühe-kahe lehmapidajad on hakanud kitse kasvatama. Seepärast on kitsede arvukus on tõusnud ning 2008.aastal oli Eestis ligikaudu 4000 kitse.

Tabel. Kitsede arvukus Eestis

Aasta Lammaste ja kitsede arv (tuhandetes) Sealhulgas kitsi (arv tuhandetes)
1993 124,2 1,1
1994 83,3 1,1
1995 61,5 1,5
1996 49,8 1,65
1997 39,2 1,6
1998 35,6 1,7
1999 30,8 2,1
2000 30,9 2,7
2001 32,2 3,2
2002 32,4 3,6
2003 33,8 3,9
2004 34,3 3,5
2005 41,0 3,0
2006 52,4 2,8
2007 66,0 3,3
2008 76,4 4,0

Kitsi peetakse Eestis kõikides maakondades. Enamasti on rohkem kitsi olnud Ida Virumaal, Viljandi- Pärnu ja Harjumaal. Kitsede arvukuse tõus on olnud kiirem alates 1994.aastast. Üheksakümnendatel aastatel on kitsede arvukus tõusnud ka paljudes Kesk ja Ida- Euroopa riikides (Albaania, Slovakkia, Kreeka, Leedu, Läti). Seda võib seletada nii suurema tööpuudusega maal kui ka sellega, et väikemajapidamistes on hakatud kitsepiimast kodusel teel juustu valmistama. Juustu müügist on aga kitsepidajad saanud suurema osa farmi sissetulekutest.  Paraku enamus toodetud toorpiimast kasutatakse Eestis töötlemata kujul joogipiimana omas peres. Rahaliselt turustatud piima hulk on väike. Üldiselt võib öelda, et toorpiima farmisisese ümbertöötlemise oskused juustuks, jogurtiks või mõneks muuks piimatooteks on Eesti kitsekasvatajatel tagasihoidlikud. Kuid aasta-aastalt on need oskused kasvanud ja leidub kitsekasvatajaid, kes ka kitsepiimatooteid müüvad.

Praegusel hetkel on Eestis 4-5 suuremat kitsefarmi. Eesti suuremas – perekond Kooremite Tubri mahekitsefarmis Läänemaal peetakse ligikaudu 130 lüpsvat kitse, kelledele lisandub noorkari.

Vähesel määral on viimasel kümnel aastal Eestisse toodud ka uut aretusmaterjali. 1996.a saadi Norrast  100 doosi norra kohaliku kitsetõu eliitsikkude spermat, millega 1996. ja 1997.a seemendati 10 talus 36 kitse. 1998.a ostis Harjumaa kitsekasvataja Tarmo Lohv Lätist 12 saane tõugu noorkitse. Samal ajal ostis Eesti Lambakasvatuse Selts (ELaS) Lätist Riikliku Tõuinspektsiooni vahendite arvelt ühe puhtatõulise saane siku, mis oli esimene riiklikult finantseeritud tõumaterjali ost Eesti kitsekasvatuse arendamiseks.

Kitsekasvatuse arengut piiravaks teguriks on olnud riigipoolsete finantseeringute ja toetuste vähesus. ELaS on  aidanud kitsekasvatajaid aretuse probleemide lahendamisel lammaste aretuseks ettenähtud rahade arvelt, kuid see töö ei ole olnud piisav. Alles 1998.a sai Eesti kitsekasvatus esmakordselt riigipoolset toetust Põllumajandusministeeriumi nõuande arendamise konkursi raames, mille vahenditest nõustati kitsekasvatajaid juustuvalmistamise ja kitsede pidamise alal, loodi kitsekasvatuse arengukava ning koostati kitsede algarvestusvormid jõudluse ja põlvnemise ülesmärkimiseks. Jõudluskontrollikeskuse poolt on koostatud kitsede jõudluskontrolli pidamise programm.

Peep Piirsalu
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Eesti Maaülikool