Söötmisnormid

Eestis on kitsede üldine arvukus väike ja nende söötmisalaste küsimustega pole senini tõsiselt tegeldud. Viimase kümne aasta jooksul on kitsede arv ligikaudu kahekordistunud ning väikefarmide kõrvale on tekkinud ka suuremaid. Just nendel suuremate kitsefarmide omanikel on probleeme kitsede õige söötmise korraldamisega, sest Eestis sellealaseid teadmisi ja kogemusi napib. Suureks probleemiks oli tõsiasi, et puudusid kitsede söötmisnormid, mistõttu normeeritud söötmist ei saanud rakendada.

Eesti kohalikule piimakitsetõule sobivad söötmisnormid tuletati NRC (1990) normide alusel ja teiste kirjandusandmete põhjal (The Nutrition of Goats, 2004). Seejuures arvestati Eesti kitsekasvatuse tavatingimusi ning kohalikule kitsetõule omast piimajõudlust, kasvu ning arengut. Sarnaselt teiste loomaliikidega leiti ka kitsede summaarsed päevased toitefaktorite tarbenormid partsiaalnormide põhjal. Aluseks võeti metaboliseeruva energia, proteiini, seeduva proteiini, kaltsiumi ja fosfori tarve, mis kulub elatuseks, kehamassi juurdekasvuks, emasloomadel ka loote kasvatamiseks ja piima tootmiseks. Vastavate partsiaalnormide liitmisel saadi nende toitefaktorite summaarsed päevased tarbenormid. Mineraalelementide ja vitamiinide kohta partsiaalnorme tavaliselt välja ei tooda. Nende leidmisel võetakse aluseks keskmine päevane kuivaine tarbimine ja toitefaktorite soovituslikud kontsentratsioonimäärad. Ka antud juhul leiti need tarbed keskmise kuivaine tarbimise soovituslike kontsentratsioonimäärade abil.

Summaarsed toitefaktorite tarbenormid arvutati välja noorkitsedele kehamassiga 10, 20, 30, 40, 50 kg, vabadele ja algtiinetele kitsedele kehamassiga 40, 50 ja 60 kg eraldi väikese liikumisaktiivsuse (laudaspidamine) ja  suurema liikuvusaktiivsuse (karjatamine, vabapidamine) puhul. Sarnaselt arvutati välja summaarsed toitefaktorite tarbenormid lõpptiinetele kitsedele (4-5 tiinuskuu) kehamassiga 40, 50, 60 kg, lüpsvatele kitsedele kehamassiga 40, 50, 60, kelle piimajõudlus on kas  0,5, 1, 2, 3 või 4 kg ning sikkudele paaritusvabal ja paaritusperioodil.

Päevased summaarsed toitefaktorite tarbenormid on toodud väiksema ja suurema liikumisaktiivsuse puhuks. Kui loomi peetakse talvel laudas ja nad liiguvad vähe, siis sobiksid neile väiksema liikumisaktiivsuse jaoks mõeldud normid. Suvel karjatamisperioodil ja aastaringselt väljas vabapidamise korral sobiksid normid, mis on mõeldud suurema liikumisaktiivsuse puhuks. Käesolevas artiklis kirjeldame emaskitsede söötmisnorme ja söötmist. Ruumi kokkuhoiu tõttu esitame söötmisnormid vaid 50 kg raskustele piimakitsedele. Piimakitsede täielikud söötmisnormid võib huvitatud lugeja leida Eesti Lambakasvatajate Seltsi kodulehelt (www.lammas.ee). Noorkitsede ja sikkude söötmisnormidest kirjutame edaspidi.

Vabade ja algtiinete kitsede summaarsed tarbenormid on antud kolmele raskuskategooriale (40, 50 ja 60 kg) ja nende väljatoomisel on arvestatud nii elatustarvet kui ka kehamassi juurdekasvu tarvet. Käesolevas artiklis on esitatud piimakitsede söötmisnormid vaid 50 kg raskustele emaskitsedele (tabelid 1, 2). Pärast tallede võõrutamist on emaskitsed tavaliselt lahjunud, mistõttu tuleb neile planeerida sööta ka kehamassi juurdekasvuks. Toodud normid on mõõdukalt lahjunud emaskitsedele kus ööpäevaseks kehamassi juurdekasvuks on arvestatud 50 g. Kui on tegemist tugevasti lahjunud emaskitsedega, siis peaks neile planeerima 100 g ööpäevast massi-iivet, väga tugevasti lahjunud emaskitsedele aga 150 g. Sellest tulenevalt tuleks toodud tarbenormidele lisada metaboliseeruvat energiat vastavalt 3 või 6 MJ ja seeduvat proteiini vastavalt 21 või 42 g.

Lõpptiinete kitsede (4…5 tiinuskuu) summaarsed toitefaktorite tarbenormid on saadud elatustarbe-, lootetarbe- ja kehamassi juurdekasvu tarbenormide liitmisel. Toodud normides on arvestatud, et tiine kitse enda kehamass suureneb kahel viimasel tiinuskuul keskmiselt 25 g ööpäevas. Sellest tulenevalt suureneb sel perioodil kitse kehamass (viljastusprodukte arvestamata) keskmiselt 3…3,5 kg.

Piima andvate kitsede summaarsed tarbenormid on leitud elatustarbe ja piimatootmistarbe alusel. Nende normide juures on silmas peetud ka seda, et suuremate toodangute (3…4 kg ) puhul kasutab kits  kehavarusid ka piima tootmiseks. 3 kg piimatoodangu korral on arvestatud kehamassi vähenemist 25 g, 4 kg juures 50 g ööpäevas. Kui kits annab 3 kg piima, siis saab ta kehavarudest piima tootmiseks 0,75 MJ ja 3,8 g seeduvat proteiini, 4 kg korral vastavalt 1,5 MJ ja 7,5 g. Normid on ära toodud 40, 50 ja 60 kg kehamassiga ja kuni neli kilogrammi 4% rasvasisaldusega piima andvatele kitsedele. Kui piima rasvaprotsent erineb 4%-st, siis iga 0,1% piima rasvasisalduse muutuse kohta, mis erineb sellest, tuleks iga piima kilogrammi kohta teha parandus metaboliseeruva energia osas 0,02 MJ ja seeduva proteiini osas 0,7 g.

Tabel 1. Piimakitsede summaarsed toitefaktorite tarbenormid (väike liikumisaktiivsus), kehamass 50 kg

Silvi Tölp, Peep Piirsalu
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Eesti Maaülikool