Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses väga olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis järgneva kümne aasta jooksul peale Eesti iseseisvumist ja üleminekut turumajandusele toimus lammaste arvu drastiline langus. See põhjustas suure lambaliha ja lambavillatoodangu languse, mistõttu lambaliha kadus kaupluse lettidelt ja enamik villavabrikud pidi oma töö lõpetama. Lambakasvatuse taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha- ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid  lambaliha ja villa realiseerimisel. Kõige madalamale tasemele langes lammaste arvukus 2000.aastal, mil Eestimaal peeti ületalve alla 30000 lamba (tabel 1). Alates 1999. aastast hakati Eestis riigipoolselt maksma ute kasvatamise toetust. Lammaste pidamise majanduslik tasuvus paranes ja lammaste arvukus hakkas aasta-aastalt kasvama. Positiivselt mõjus ka Eesti ühinemine Euroopa Liiduga. Tänu lammaste arvukusele on tõusnud toodetud lambaliha ja lambavillatoodang. Näiteks 2007.a. toodeti Eestis tapakaalus 600 tonni lambaliha ja 155 t lambavilla, mis on märgatavalt rohkem kui eelnevatel aastatel.

Tabel 1. Lammaste arvukus ja lambakasvatussaaduste toodang Eestis (arvukus seisuga 01.01.)

Aasta Lammaste ja kitsede arv (tuh tk) Sealhulgas lambaid (tuh tk) Toodetud lamba- ja kitseliha tapakaalus (tuh t) Toodetud lambavilla (t)
1938/1939 695,7* 8,1 1112,4
1992 142,8 1,8 311
1993 124,2 123,1 1,2 282
1994 83,3 82,2 1,3 241
1995 61,5 60,0 0,8 174
1996 49,8 48,15 0,5 159
1997 39,2 37,6 0,5 120
1998 35,6 33,9 0,426 82
1999 30,8 28,7 0,360 48
2000 30,9 28,2 0,296 71
2001 32,2 29,0 0,267 65
2002 32,4 28,8 0,327 70
2003 33,8 29,9 0,407 57
2004 34,3 30,8 0,380 82
2005 41,0 41,5 0,373 93
2006 52,4 49,6 0,508 120
2007 66,0 62,7 0,6 155
2008 76,4 72,4

* lammaste arv koos samal aastal sündinud tallede seisuga 01.04.

Lambakasvatuse tasuvus tõusis tänu lambaliha kokkuostuhindade tõusule. See on viinud  lammaste arvu hüppelisele tõusule, kui ajavahemikul 2000-2008 kasvas lammaste arvukus üle 2,5 korra.  Hetkel on probleemiks tõusnud jällegi lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lammaste tapmisega lihatööstuseid napib ja nende tapavõimsus on väike. Siseturul on lambalihast saanud nõutud, kuid sageli ka defitsiitne lihaliik, sest kauplusekettides lambaliha vahel küll leiab, aga mitte pidevalt.

Konjunktuuriinstituudi andmeil on lambaliha jaehinnad pidevalt tõusnud, kuid kokkuostuhinnad mitte oluliselt. Näiteks olid lambaliha kokkuostuhinnad 2004.a.septembris 12-23 kg noorlammaste lihakehadel 2,93 €/kg-st (SEUROPI järgi R2) ja täiskasvanud lammastel 1,52 €/kg-st. Lambaliha kokkuostuhindade tõus on olnud viimasel kahel-kolmel aastal minimaalne või mõne töötleja puhul isegi negatiivne. Kuid lambaliha keskmine hind Eesti turgudel oli 2003.a. oktoobris 4,18 €/kg ja 2004.a. oktoobris 4,45 €/kg, Eesti kauplustes keskmiselt vastavalt 5,26 €/kg ja 6,10 €/kg. Sama instituudi andmeil oli lambaliha jaehind Eesti turgudel 2007.a augustis juba 5,56 ja 2008.a. augustis isegi 6,51 €/kg-st (hinnatõus 17%) ning tavakauplustes vastavalt 8,17 ja 11,44 €/kg-st (hinnatõus juba 40%).

Kui üheksakümnendatel aastatel tarbiti Eestis keskmiselt 1,2-1,3 kg lambaliha inimese kohta aastas, siis 2007.a. toodeti ja ka tarbiti ca 400 g lambaliha aastas (lambaliha import on olnud marginaalne). Tarbimise langus on põhjustatud lambaliha tootmise langusest üheksakümnendatel aastatel, sest Eestisse ei ole lambaliha imporditud olulisel määral. Võrdluseks võib öelda, et 1939. a tarbiti Eestis ligikaudu 7 kg lambaliha inimese kohta, tänapäeval Euroopa Liidus 3 kg inimese.

Noorlambaliha ehk talleliha tootmine on lambakasvatuse olulisim sissetulekuallikas. Arvestused näitavad, et kattetulu suurus ute kohta moodustas 2007.a. ca 102,26 eurot, millest olulisima andsid lambaliha realiseerimisest saadavad sissetulekud 79,57 eurot ehk 78 % ja ute toetus 14 eurot ehk 14%. Seega lambalihast ja riiklikust ute toetusest saadi kokku 92% sissetulekutest, lambavill andis 3 % ja lambanahad 5 % sissetulekutest. Sellised sissetulekute proportsioonid on juhul, kui vill müüakse pesemata kujul ning lambanahad turustatakse toornahkadena. Proportsioonid võivad muutuda juhul, kui lambavilla ja lambanahku müüakse töödeldud kujul või kui neist talus mingisuguseid tooteid valmistatakse ja turustatakse.

Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambakarja väike suurus. Koos lammaste arvu tõusuga on kaasnenud lambafarmide arvu langus, kuid samal ajal on lambakarjad muutunud suuremaks, mis on igati positiivne tendents (tabel 2, 4). Kui 2001.aastal oli Eestis 4858 lammastega majapidamist, siis 2005.a vaid 3185.

Tabel 2. Lammastega majapidamiste arv Eestis

Uttedega majapidamiste arv Kokku Karja suurus
1-2 utte 3-9 utte 10-19 utte 20-29 utte 30-49 utte 50-99 utte üle 100 ute
2001 4858 1181 2458 812 205 109 58 35
2003 3242 525 1382 782 242 158 101 52
2005 3185 471 1268 629 363 214 144 96

Lammaste üldarv ja lammaste üldarvu jagunemine õigusliku vormi ja farmi suurusklassi järgi 2001.-2005.a. on esitatud tabelites 4 ja 5.

Selgub, et enamik Eestis kasvatavatest lammastest peetakse füüsiliste isikute farmides. 2005.a. vaid 14,5% lammastest kuulusid juriidilistele isikutele.

Tabel 3. Lammaste üldarvu jagunemine Eestis lambafarmide õigusliku vormi järgi

2001 2003 2005
Kokku % üldarvust Kokku % üldarvust Kokku % üldarvust
Kokku 43775 100 46892 100 65592 100
Füüsiline isik 43016 98,3 43465 92,7 56101 85,5
Juriidiline isik 759 1,7 3427 7,3 9491 14,5

Tabel 4. Lammaste üldarvu jagunemine Eestis lambakarja suurusklassi järgi

Karja suurus 2001 2003 2005
lambaid kokku 43775 46802 65592
1-2 lammast, arv 1935 853 768
% 4,4 1,8 1,1
3-9 lammast, arv 12822 7040 6853
% 29,2 15 10,4
10-19 lammast, arv 10495 10136 8400
% 24,0 21,7 12,8
20-29 lammast, arv 4711 5693 8435
% 10,8 12,2 12,9
30-39 lammast, arv 4059 5658 7928
% 9,3 12,1 12,1
50-99 lammast, arv 3673 6762 10115
% 8,3 14,4 15,5
üle 100 lammast, arv 6080 10749 23094
% 13,9 22,9 35,2

Tabeli 4 andmeist selgub, et koos lammaste arvu tõusuga, muutuvad Eesti lambafarmid ka suuremateks. Kui 2001.a. peeti üle 100 pealistes karjades 13,9 % lammastest, siis 2005.a. juba 35,2% lammastest.

Lambakasvatuse tulukust aitab tõsta tegelemine mahelambakasvatusega. 2007.a. oli Eestis 27932 (37,8% lammaste üldarvust Eestis) mahepõllumajanduslike reeglite järgi kasvatatud lammast. Teiste loomakasvatusharude puhul on maheloomade arvukus Eestis veel väike. Näiteks mahekitsi on 16,1%, maheveiseid 6,6%, piimalehmi 2,8% loomade üldarvust. Üleminek mahelambakasvatusele ei ole niivõrd probleemne  võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus. Eestis on olemas ka kaks mahelihatöötlejat: AS Saaremaa Liha-ja Piimatööstus ja OÜ Märjamaa lihatööstus.

Peep Piirsalu
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Eesti Maaülikool