Piimajõudlus

Arenenud põllumajandusega riikide eksisteerib piimalambakasvatus erinevate piimasaaduste tootmiseks, eriti lambajuustu tootmiseks. Lambajuustu tootmisele ollakse spetsialiseerunud Prantsusmaal, Suurbritannias (näiteks sinihallitusjuust Rokfori juust jt.). Lambajuustu ja jogurti tootmisele ollakse spetsialiseerunud Hispaanias. Vahemereäärsetes riikides toodetakse nii lambajuustu, jogurtit kui kohupiima (Kreekas- Feta juust ja kuulus lambapiima jogurt, Itaalias lambajuust Sitsiilia Canelotti, poolkõva juust Pecarino, värske juust Riccota Romana). Türgis peetakse lambaid paljudes, väikestes kodumajapidamistes koos kitsedega, kus uttede piimakus ei ole kõrge. Sealjuures aitavad piimalambad kindlustada nende maaperede toidulauda piimasaadustega. Kesk-Idas, Põhja-Aafrikas, näiteks Marokos peetakse piimalammaste ja kitsede ühiskarjasid tagasihoidliku saagikusega looduslikel rohumaadel. Palju peetakse piimalambaid Iisraelis (avassi piimalammas), kes on hästi kohanenud tagasihoidlike söötmis- ja pidamistingimustega andes piima sellistes tingimustes, kus ei ole võimeline elama ükski piimalehm. Piimalambakasvatus on oluline Rumeenias, Bulgaarias, Serbias, Sloveenias, Slovakkias, Iraanis ja Iraagis.

Eestis on lambaid kasvatatud ikka liha-, villa- ja  nahkade pärast. Viimastel aastakümnetel on kõige olulisem olnud lammaste lihajõudlus, sest liha realiseerimisest saadakse olulisem osa lambafarmi sissetulekutest.

Samas leiab maailmas järjest rohkem tähelepanu piimalambakasvatus, mis on eestlasele  uudne ja võõras loomakasvatusharu. Piimalammaste kasvatamise põhiliseks väljundiks on lambapiimast valmistatud juust või jogurt. Piimalambakasvatuse areaali laienemise põhjuseks võib olla järjest halvenev olukord villaturul, eriti peenvillalambakasvatuses. Seepärast otsitakse lambapidamisest uusi sissetulekuallikaid, mis oleks alternatiiviks villa tootmisele (Kesk-ja Ida Euroopa riigid, Hispaania). Samas on maailmas piirkondi, kus piimalambakasvatuse traditsioon on kestnud sajandeid  (Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal). On ka riike ja piirkondi, kus lambapiima tootmine on seotud suuremate tõusude ja mõõnadega ja põhiliselt on see seletatav lambaliha hindade  tõusu või langusega (Belgia, Saksamaa, Holland). Lambaliha hindade langemisel hakatakse uttesid lüpsma, et saada lambapiima toodetest lisasissetulekut. Eksisteerib reegel,  et ettevõtetes, kus lambapiima toodetakse, toimub ka lõpptoote- lambajuustu või jogurti valmistamine. Muidugi on majanduslikus mõttes lambapiimal raske  konkurentsi pakkuda lehmapiimale. On ju lammaste piimajõudlus kümnetes kordades väiksem ja arusaadavalt on piimatootmine  lambafarmis  ühiku liitri kohta kallim, mistõttu ka lambapiimatooted on  tarbija jaoks palju kallimad. Teadlaste poolt on välja arvutatud, et 1 kg kõva  juustu Chedar  tootmiseks lehmapiimast on kulu  ca 3 USA dollarit, kitsepiimast 5 ja lambapiimast 8 dollarit (Wendorff, 1995).

Huvitavaid majanduslikke kalkulatsioone on tehtud  USA-s, kus on võrreldud 300 pealisest lihalambafarmi sama suure lambapiimafarmiga.  Kui piimafarmis ühe ute kohta on müüdud 200 l piima aastas hinnaga 1,12 €/l, siis tulu ühe ute kohta saadi 101 eurot, mittepiimafarmis aga 47 eurot ehk kaks korda vähem (Berger, 1998). Sissetulek  piimafarmis ühe ute kohta oli 323 eurot ja kulud 222 eurot, kusjuures piima osakaal sissetulekute struktuurist moodustas 52,6%. Võrreldavas mitte piimalambafarmis oli sissetulek vastavalt 212 eurot ja kulud 165 eurot ute kohta, kusjuures liha realiseerimisest saadi 98 % sissetulekutest. Muidugi vajab lambapiimatootmine lisainvesteeringuid piima lüpsmise, – jahutus, -ja säilitusseadmetesse, samuti ka juustuköögi ehitamiseks.

Seepärast on raske ühest vastust anda, et miks ikkagi piimalambakasvatus. Kas on see alternatiiv villa- ja lambaliha tootmisele või alternatiiv piimaveisekasvatusele, mille turg on kvootidega seotud või on see  niššitoode, mille osas nõudlus on seotud just maksejõulisema tarbijaga. Ilmselt  õige vastus peitub kusagil vahepeal.

Juustutoodete valmistamiseks on lambapiim sobiv eelkõige oma koostise tõttu. Lambapiim ületab nii kvalitatiivse kui kvantitatiivse  koostise poolest nii lehma kui kitsepiima (tabel 1). Lambapiim on tunduvalt kuivainerikkam tänu kõrgemale piima proteiini ja rasva sisaldusele. Lambapiimas on keskmiselt 6 % proteiini ja 7 % rasva ning piima kuivainet on ca 1,6 korda rohkem kui lehmapiimas. Seetõttu ühe kilogrammi tahke juustu saamiseks vajatakse vaid 8 l lambapiima, aga  12 l lehma-või  kitsepiima (Mills, 1989). Lambapiimas on võrreldes lehma ja kitsepiimaga rohkem mineraale nagu kaltsiumi, rauda, magneesiumi, tsinki, aga ka olulisi vitamiine (B grupi vitamiinid, A, D, E vitamiini) ja kõiki kümmet asendamatut aminohapet. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et 45% rasvhapetest  on kas mono- või polüküllastama rasvhapped. Polüküllastamatuid rasvhappeid, sealhulgas omega 3 rasvhapetest inimese poolt sünteesimatut alfa linoleenhapet,  on ca 2 korda enam kui kitse või lehmapiimas. Piimarasv koosneb sarnaselt kitsepiimaga väikese läbimõõduga rasvakuulikestest ning seetõttu on piim homogeenne ja väga heaks tooraineks juustu valmistamisel. Piima homogeensus annab võimaluse lambapiima sügavkülmutada ilma, et väheneks selle kvaliteet. Lambapiim sobib allergikutele, kelle organism ei kannata lehma või kitsepiima ( http: //www. sheepdairying.com). Dietoloogide poolt on välja arvestatud, et kaks klaasi (490 g) lambapiima päevas katab täielikult inimese päevase kaltsiumi, riboflaviini (B2 vitamiini) ja 5 asendamatu aminohappe vajaduse ilma, et inimene peaks ühtegi teist toiduainet tarbima. Kuna lambapiima toorpiimana juuakse vähe, siis samale piima kogusele vastab 93 g lambajuustu või kahe klaasi jogurti tarbimine (Haenlein, 2005).

Tabel. Lamba-, kitse-, ja lehmapiima  koostis ( Kon, Cowie, 1961; Posati, Orr, 1976; Alichanidis, Polychroniadou, 1996; Renner, 1982).

Peep Piirsalu
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Eesti Maaülikool