Suvel saab lammaste kogu söödavajadus kaetud karjamaarohuga. Lammaste karjatamisperiood kestab u 165 päeva. Karjatamist alustatakse mai algul ja see lõpeb hilissügisel.
Kuna lambad on väga liikuvad loomad ja nende söödavajadus on väike, saavad nad kõhu täis ka madalasaagilistel looduslikel karjamaadel, kus teisi loomi ei tasu karjatada. Lambaid või edukalt karjatada ka võsastunud karjamaadel. Ühel hektaril keskmise rohusaagiga karjamaal saab pidada 4…6 lammast. Rikkaliku rohukasvuga kultuurkarjamaal aga kuni 10…15, isegi 25 lammast.
Kodumajapidamises, kus on 2…3 lammast, pannakse need harilikult karjamaale ketti. Lammas jääb sageli pikaks ajaks päikese kätte, ta võib ennast ära puua, eriti kui karjamaal on põõsaid või kõrgeid rohututte. Kasutatakse ka sellist moodust, kus lambaid peetakse edasiveetavates või tõstetavates aiakestes.
Tuleb jälgida, et lammaste karjateede ääres ei oleks takjaid, ohakaid, mis jäävad villakusse ja rikuvad villa. Lambaid ei tohi ajada ka mööda tolmust teed. Heaks abiliseks suuremate lambakarjade karjatamisel on koer. Hea dresseeritud koeraga võib iga karjane (ka lapsed) karjatada suuri lambakarju ka võsastunud karjamaadel, teede ja kraavide kallastel, viljapõldude ääres. Lambur käib koeraga ees ja pidurdab lammaste tormamist ja laiali jooksmist. Dresseeritud koer käib lamburi poolt näidatud piiri või viljapõllu ääres edasi-tagasi ja ei lahku sealt enne kui karjane selleks märku annab. Õpetatud koer ei lahku karja juurest ka siis, kui karjane koju läheb või lahkub.
Lammaste laudaperiood on lühem kui teistel põllumajandusloomadel (keskmiselt 200 päeva). Laudaperioodi jooksul uttede söödavajadus muutub, see tuleneb nende füsioloogilisest seisundist. Lambad on sesoonselt paarituvad ja poegivad loomad. Uted indlevad põhiliselt sügisel, augustis-septembris. Tiinus kestab 5 kuud. Poegivad enamasti talvel, detsembrist-märtsini.
Vastavalt uttede füsioloogilisele seisundile tuleb talve jooksul muuta nende söödaratsioone. Laudaperioodi algul on uttede toitainete tarve väike ning selle võib katta ainult hea peenekõrrelise heinaga. Kahel viimasel tiinusekuul s.o alates novembrist, suureneb nende toitainete tarve 30…40% võrra ja proteiinivajadus isegi 40…50% võrra. Eriti suur on ute söödavajadus tiinusperioodi lõpul ja imetamiseperioodi algul. Selleks perioodiks tulevad jätta kõige paremad söödad. Lisaks heinale tuleb uttedele anda ka jõusööta. Imetavatele uttedele võimaluse korral ka mõnda mahlakat sööta – kartulit, juurvilja või selle asemel head silo. Päevas peaks imetav utt saama:
- 2,0 kg heina;
- 3 kg juurvilja või 2 kg kartulit (või selle asemel 2…2,5 kg silo);
- 500…600 g jõusööta;
- 13…15 g segamineraalsööta või mõnda söödafosfaati;
- 12…17 g keedusoola.
Päevas joovad lambad ka 2…3 l vett.
Kui lammaste hein või põhk ei ole kõige parema kvaliteediga, siis tuleks viletsamat heina või põhku sööta külmemate, kuivade ilmadega, siis söövad nad seda paremini. Kehvemat heina tuleks anda hommikul, kui lambal on parem isu. Lambaid söödetakse 2 korda päevas.
Tiinuse lõpul ei tohi uttedele sööta riknenud söötasid. Väikegi hulk kuumaks läinud teraviljast valmistatud jahu, hallitanud koresööta, külmunud või mädanenud kartulit, võib kutsuda esile abordi või sünnivad nõrgad elujõuetud talled.
V. Sikk
EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut