Aretustööga on võimalik parandada karja ühtlikkust ja suunata veiste omadusi vastavalt meie soovidele. Veiste aretus jaguneb üldjoontes kaheks: puhasaretuseks ja ristamiseks. Puhasaretuse all mõeldakse puhtatõuliste loomade aretust, nende tõuomaduste järjest paremaks muutmist. Puhtatõulisi veiseid on tavaliselt kogu riigi lihaveiste arvust kuni 20%. Ristamisega parandatakse tootmiskarjades veiste nuuma- ja lihaomadusi. Ristamisel on mitu eriliiki. Kõige lihtsam on nn. tarberistamine, kus piimatõugu lehmade lihaomadusi parandatakse lihatõugu pullidega. Veidi keerukam on lihatugude omavaheline ristamine, kus parandatakse juba mingeid kindlaid tunnuseid (lehmade piimakus, üldlihastust, iseloom jne.). Vältava ristamisega kujundatakse üht tõugu ümber teiseks. Kui piimalehma ristata iga järgneva põlvkonna puhul üht ja sama tõugu pulliga, võib uue tõu saada kõige vähem 7 aastaga. Neljanda põlvkonna looma nimetatakse lihaveisekasvatuses juba puhtatõuliseks, piimaveiste puhul alles viiendat põlvkonda. Tähtis on teada, et sündinud vasika tõu määrab tema isa tõug (isa peab olema puhtatõuline).
Aretusega parandatakse lihaveiste puhul peamiselt:
- sigivus- ja emaomadusi (viljakus, emasloomade poegimiskindlus, piimatoodang);
- noorveiste juurdekasvu ja söödakasutusvõimet;
- nuuma- ja lihaomadusi.
Lihaveiste aretamisel saadakse edu vaid sel juhul kui paaritamiseks kasutatakse ainult heade tõuomadustega sugupulli nn. tipp-pulli. Teiseks tingimuseks on veiste söötmine kvaliteetsete ja täisväärtuslike söötadega. Kolmandaks tingimuseks õige pidamissüsteemi rakendamine: karjamaa kasutamine maksimaalsel hulgal, loomade talvine vabapidamine.
Lihaveiste aretustööd meie vabariigis juhib Eesti Tõuloomade Ühistu koos Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsiga.