Hereford (Hf) on maailmas kõige levinum lihaveisetõug. Selle aretust alustati 18. sajandi teisel poolel Inglismaal Herefordi krahvkonnas. 1996. aastal peeti Inglismaal herefordi tõuraamatu 150. aastapäeva.
Värvuselt on herefordi veised tumepunased, pea, kõht, osaliselt selg, jalgade alaosa ja sabatutt aga on valged. On olemas nii sarvedega kui ka nudisid hereforde. Põhja-Ameerikas aretatud tüüp on suuremat kasvu ning teda kasvatatakse praegu Soomes. Sünnimass on lehmvasikatel 39 kg ja pullvasikatel 41 kg, aastaste lehmikute kehamass on 365 kg ja pullmullikatel 487 kg (Soome lihaveiste 2000. a jõudluskontrolli andmed). Täiskasvanud pullide kehamass ulatub 800…1000 kg-ni, täiskasvanud lehmade oma 550…700 (mõningail juhtudel kuni 900 kg). Seda peetakse keskmise suurusega tõuks. Herefordid kohanevad igasugustes kliimatingimustes hästi. Seda tõugu veised on levinud Kanadas, USA-s, Mehhikos, Austraalias, Euroopas, peaaegu kogu maailmas. Kuigi herefordi lehmadelt saavad nende vasikad imemisperioodil vaid 1500…3000 kg piima, kasvavad nad hästi ja lehmade toitumus ei alane.
Herefordi tõugu veiste head omadused on järgmised:
- head karjamaa- ja söödakasutajajad,
- hea viljakus,
- kerge poegimine,
- elujõulised vasikad,
- head emaomadused,
- pikaealisus ja hea tervis,
- rahulik iseloom,
- kohanemine igasugustes klimaatilistes tingimustes.
Nende omaduste põhjal on herefordi tõugu veised väga sobivad algajatele lihaveisekasvatajatele. Eestis saadud katseandmete põhjal on pooleteiseaastaste herefordi noorpullide rümbasaagis olnud kuni 56%. Herefordi veiste põhipuuduseks peetakse rasva ladestumist suhteliselt noores eas (seda on aretustöö tulemusena kogu maailmas parandatud) ja niiskuse mittetalumist karjamaadel.
Esimesed herefordi tõugu veised toodi Eestisse 1978. a.