Limusiini (Limousin, Li) tõugu lihaveised on pärit Prantsusmaalt Limousini ja Marche’i mägimaastikelt. Veised on lihaselised, värvuselt kuld- või helepruunid, sarvedega või ilma. Nad ei kaldu rasvumisele. Tõu parimad omadused tulevad esile tapajärgselt, kuna rümbasaagis ulatub 65%-ni ja üle selle ning nende lihakehad hinnatakse tavaliselt kõrgeimasse klassi. Sünnimass on lehmvasikatel 40 ja pullvasikatel 43 kg, aastaste lehmikute kehamass 396 ja noorpullidel 481 kg (Soome lihaveiste 2000. a jõudluskontrollli andmed). Täiskasvanud lehmade kehamass on 650…850, pullidel 1000…1200 kg. Seda peetakse samuti keskmise suurusega tõuks.
Limusiini tõugu veised sobivad kasvatamiseks nii karjamaal kui ka laudatingimustes, samuti kõikide söötmistüüpide järgi. Limusiin on tapaküps igasuguses vanusejärgus. Limusiine kasvatatakse põhiliselt kahel eesmärgil: puhasaretuseks ja ristamiseks. Ristates piimatõugu lehmi limusiini tõugu pullidega, saadakse häid majanduslikke tulemusi. Järglaste väike pea ja peened luud tagavad kerge poegimise. Nii pull- kui ka lehmjärglasi võib kasvatada täiskasvanuiks kartmata, et nad liialt rasvuksid. Ristandite lihakehades ehk rümpades on liha suhteline hulk võrreldes teiste tõugudega suurem, ulatudes 62..63 %ni.
Eespool mainitud omaduste tõttu on viimastel aastakümnetel limusiinide kasvatamine kogu maailmas kiirelt levinud. 1960-ndate aastate lõpust alates leidub neid Briti saartel, USA-s, Argentiinas, Uus-Meremaal, Austraalias ja Euroopas. Limusiini heade tapa- ja lihaomaduste ning ristamise suure efekti tõttu nimetavad soomlased seda ka tuleviku- või lihakehatõuks.
Esimesed limusiini tõugu noorveised osteti Eestisse 1995. aastal