Šarolee (Charolais, Ch) tõug on pärit Prantsusmaalt, see kujundati rohkem kui 200 aastat tagasi kohalikust karjast, mis ristati simmentali ja hiljem valgete šorthorni pullidega. Algul kasutati šaroleesid ka veoloomadena, mistõttu nad on aretatud suurekasvulisteks ja tugevateks. Arvatavasti seepärast on ka nende lihaskiud ja -kimbud võrreldes teiste tõugudega jämedakoelisemad ning selle all kannatab liha õrnus. Värvuselt on veised kollakasvalged või valged. Esineb nii sarvelisi kui nudisid šaroleesid. Rasvaladestus tekib neil tunduvalt hiljem kui teistel tõugudel. Tõu parim omadus on suur kasvuintensiivsus, mistõttu neid tasub rikkalikult sööta.
Kui eespool toodud tõud kuuluvad kõik keskmise suurusega veiste rühma, siis šaroleed on suurekasvulised. Sünnimass on lehmvasikatel 45 ja pullvasikatel 49 kg, aastaste lehmikute kehamass on 462 ja noorpullidel 575 kg (Soome lihaveiste 2000. a. jõudluskontrolli andmed). Täiskasvanud lehmade kehamass on 700…950, pullidel 1200…1400 kg.
Et Šarolee tõugu veiste kehamassi juurdekasv moodustub vähese rasvasisal
dusega lihaskoest, on nende söödakulu massi-iibe ühiku kohta väiksem kui paljudel teistel veisetõugudel. Šarolee tõugu veis on hiljavalmiv, rümbasaagis on 60% ja üle selle. Varasem tõu puudus, suhteliselt suure sünnimassiga vasikad, mis põhjustasid raskeid poegimisi, on tänapäevaks aretustööga kõrvaldatud, samuti on tunduvalt parandatud liha kvaliteeti.
Esimesed šarolee tõugu veised toodi Eestisse 1960ndate aastate keskpaiku. Uue kvaliteediga šaroleed toodi 2001…2002. aastal, mis pani aluse meie šaroleede kiiremale levikule.