Lihaveiste söötmiseks sobivad paljud sellised söödad, mille kasutamine lüpsikarjas ei ole otstarbekohane ega isegi soovitatav. Lihaveisekasvatuses on eesmärk muuta veistele antav sööt kvaliteetseks lihatoodanguks.
Üheks söötmise eeltingimuseks on, et varutud söötade hulk ja loomade arv oleks õiges vahekorras. Kui sööta on varutud liiga palju, tuleb kaaluda loomade arvu suurendamist, söötade säilitamist järgmiseks aastaks või üleliigse sööda müümist. Korralikult täidetud söödahoidlad loovad loomakasvatajale turvatunde, kuid on asjatu säilitada suurt hulka sööta järgmiseks aastaks, kuna söötade toiteväärtus väheneb säilimisaja pikenedes. Kui aga sööta on liiga vähe, tuleks osa loomi ära müüa või osta sööta juurde. Liiga väikese söödahulgaga on asjatu üritada loomi pidada üle talve. Ka võib sel juhul loomadel tulla kevadtalvel tervisehäireid, poegimisraskusi ja lõppemisigi.
Teiseks tingimuseks on see, et sööda jagamine loomarühmade vahel toimuks õiges vastavuses. Kvaliteetsemad ja toitaineterikkamad söödad tuleb anda võõrutatud vasikatele, kellel on suurem toiteainete vajadus. Järgmisteks rühmadeks oleksid 1…2 aastased noorpullid ja tiined mullikad. Sellele järgneva rühma moodustavad vanemad sugupullid ja lahjad ning korra poeginud lehmad. Kehvemaid söötasid võib anda vanematele, heas toitumuses olevatele lehmadele.
Kolmandaks tingimuseks on, et loomade söötmisrühmad moodustataks toiteainete tarbe ja sugupoolte põhjal. Mida rohkem söötmisrühmasid on võimalik moodustada, seda vähema söödakogusega saab selgitada, kas mingi loom saab sööta üle või alla oma tarbimisvajaduse.
Neljandaks peab söötmine olema nii planeeritud, et siirdeperioodi pikkuseks oleks vähemalt kaks nädalat. Mida suurem on veiste kasvuintensiivsus, seda pikem peaks olema siirdeperiood. Siirdeperiood on ju vajalik selleks, et mäletsejal oleks aega harjuda uue söödaga.