Linnukasvatus

Eesti linnukasvatusel on pikaajalised traditsioonid. Teadlikum ajajärk sellest algas siiski 1875. a., mil tuntud ühiskonnategelane C. R. Jakobson esines Põllumeeste Seltsi aasta-koosolekul vastava selgituskõnega. Selle põhjal anti välja brošüür  “Anid, nende kasulik kasvatamine ja nuumamine”.

Käesoleva sajandi algul, mil mõisnikud asusid välismaa eeskujul oma majapidamisi reformima ja karja uuendama, ei jäänud linnudki kahe silma vahele. Mõisnike poolt imporditi mitmeid Lääne-Euroopas propageeritud kanatõuge, nagu leghorne, musta ja valget minorkat, plimutrokke, orpingtone jt. Esimese Eesti Vabariigi ajal loodi linnukasvatusest, eeskätt kanakasvatusest, arvestatav majandusharu.

21. detsembril 1919. a. koondusid linnukasvatajad Eesti Linnukasvatajate Seltsi. 1928. a tehti seltsi eestvedamisel algust lindude tõuraamatusse võtmisega. Sinna kanti linnud, kelle põlvnemisandmed eelmise kolme põlvkonna kohta teada olid, kusjuures kanad pidid esimesel munemise aastal olema munenud vähemalt 170 muna, kukkede emad 190 muna.

1929. a. vahetas selts oma nime “Eesti sulg- ja väikeloomakasvatuse edendamise selts” praeguse nime vastu. Samal aasta 01. novembril alustas Kehtna kõrgema majapidamiskooli juures tegevust kodulinnukasvatuse kontrolljaam 45 kanaga. Mille ülesandeks sai tõulindude kontroll, söötmiskatsed, hea tõumaterjali valik jne. 1939. a rajati Linnukasvatussaaduste tootjate ja müügiühistute keskliit “Eesti Munaeksport”, mis tegeles munade ekspordiga kuni 1949. aastani. II Maailmasõja ajal seltsi tegevus soikus. ELS-i tegevus taaselustati 21. detsembril 1989. aastal.

Teise maailmasõja lõpuks säilis olemasolevast linnukarjast napilt 1/3 e. ca 400000 kana. Pärast sõda hakati kiiresti taastama munaühistuid ja haude¬jaamu. Kogu linnukasvatuse arengus võib II maailmasõjale järgnenud aastatel täheldada linnukasvatuse kindlasuunalist liikumist tööstuslikule tootmisviisile, mille tulemusena kasvas munatoodang.

Kolhooside-sovhooside algaastail saadi põhiline osa linnulihast munatootmise kõrval-saadusena. Esimeseks tähiseks broilerite kasvatamisel võib lugeda 1959. a, mil Rakvere rajooni Roela sovhoosis organiseeriti ristandtibude üleskasvatamine lihaks. Arvestades linnarahva kasvavaid nõudmisi toidumunade järele alustati 1956. aastal Tallinna lähedale Saha-Loole esimese linnuvabriku ehitamist (nüüdne Tallegg).

Linnukasvatus oli Eestis esimene põllumajandusharu, kus kuuekümnendate aastate keskel mindi üle tööstuslikule tootmisviisile. Tööstusliku linnukasvatuse all mõisteti munade ja linnululiha tootmise meetodit, mis kindlustab nende saaduste aastaringse stabiilse tootmise ning tööde kõrge mehhaniseerimisastme tootmisprotsessis. 1991. aastal oli linnukasvatus Eestis kõige kõrgemalt arenenud loomakasvatusharu. Söötade, energia, seadmete ja kütuse järsk kallinemine, idapiiril topelttollide kehtestamine, samuti odavama toodangu vaba import Eestisse viisid sisse oma korrektiivid ka tootmisnäitajatesse. Toodangu kallinemine ja elanikkonna ostuvõime vähenemine vähendas ka läbimüüki.

Linnuliha toodang suurenes uuesti 2002. aastal, 2003. aastal toodeti juba 14,4 tuhat tonni, millest 85% toodeti Talleggis. Linnuliha osakaal kogu lihatoodangust moodustas 21%.

Arenguperspektiiv sõltub suurel määral sellest, millisel määral suudab eesti linnukasvatus konkureerida Euroopa Liidu turul, millised võimalused on seotud  Venemaa turuga. Euroopa Liidu regulatsioonid panevad suure rõhu lindude heaoluküsimustele, aastast 2012 ei tohi ELs olla kasutusel nn. täiustamata puurid. Üha enam hakatakse väärtustama võimalikult looduslähedaselt toodetut, seega suureneb alternatiivsete pidamissüsteemide osakaal.

Tabelis on toodud mõned Eesti linnukasvatust iseloomustavad näitajad aastatel 1990-2003. Alates 2004 aastast on statistika poolt hõlmatud ka kõik väikemajapidamised, mistõttu andmed ei ole enam võrreldavad.

Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut