Kanabroilerite kasvatamise põhieesmärgiks on liha tootmine. Kõrvalsaadustena kasutatakse kanabroilerite tapajäätmeid ja sõnnikut, kuid sellest laekuv tulu on väike.
Kanabroilerite tapasaagis ja söödavate osade kogus on suur. 8-nädalaste täielikult roogitud kanabroilerite tapasaagis moodustab 62-65%, koos söödavate siseelundite ja kaelaga aga 69-70% tapaeelsest eluskaalust. Umbes 75% kanabroilerite lihaste massist moodustavad rinna ja jalalihased, olles lihakeha kõige väärtuslikumad osad.
Teiste lihaliikidega võrreldes sisaldab kanabroileriliha rohkem valku, 20-22%, (lambaliha 18, lahja veiseliha 20, lahja sealiha 16,5%), rasva 4,5-10,5%, mineraalaineid 1,1-1,2%. Valges lihas on rohkem toorproteiini 23%, kui punases lihas 18-19%. Punases lihas on rohkem rasva 2,7-2,9%, valges 0,5%.
100 g kanabroileriliha sisaldab 132-182 kcal. Lihakeha keemilist koostist mõjutab vanus ja sugupool. Enamasti on vanemate kanabroilerite lihas rohkem rasva ja vähem toorproteiini.
Broileriliha on skleroproteiinide väikese sisalduse tõttu eriti õrn. Valge liha oma suurema proteiinisisalduse ja väiksema rasvasisalduse tõttu kui punane liha on kõrgete dieetiliste omadustega ja sobib laste, eakate ja haigete dieettoiduna.
Rasva ja proteiini sobivamaiks vahekorraks kanabroilerilihas peetakse 1:2. Seega ei tohiks broileriliha rasvasisaldus liha kvaliteedi seisukohalt ületada 10%. Sellise rasvasisalduse korral on liha maitseomadused isegi paremad, sest linnuliha lipiidides on rikkalikult inimesele asendamatuid rasvhappeid nagu linool-, linoleen- ja arahhidoonhapet. Kodulindude rasv sisaldab inimesele asendamatuid rasvhappeid 2,5-11 korda rohkem kui teised loomsed rasvaliigid.
Kanabroileriliha sisaldab ka rohkesti mineraalaineid ja vitamiine. Keemilisest ja biokeemilisest koostisest lähtudes on kanabroileriliha dieetilised omadused väga head.
Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut