Munejate sööt peab olema alati energiarikkam kui noorkanade või munemiseelne sööt. 2700-2900 kcal kg söödas on noormaalne vahemik. 320 kcal 1,36 MJ linnu kohta päevas. 80-85% aminohapetest kasutatakse ära muna moodustamisel. Seetõttu avaldub aminohapete defitsiit kohe munatoodangus ja munamassis.
Proteiini normi määramisel peaks arvestama linnu poot söödavat päevast söödakogust ja seeduvust. Vahemik 17-20%. Väiksema söödava koguse puhul suurem ja vastupidi. Proteiini ja aminohapete vajadus on suurim munema hakkamisest kuni tipptoodanguni. Sel ajal suureneb linnu kehamass, munamass ja munatoodang.
Kui munemisintensiivsus on üle 85% siis peaks söötma 18-19 g linnu kohta päevas. Peale tipptoodangu saavutamist vajadus väheneb. Oluline on et kogu söödetavast Ca kogusest peaks 65% olema granuleeritud. Need graanulid peaks olema 2-4 mm läbimõõdus.
Munejaid kanu söödetakse põhiliselt jõusöödatehastes valmistatava täisväärtusliku segajõusöödaga. Võimalus on valmistada jõusööta kodusel teel, kus odra, nisu, kaera segule lisatakse spetsiaalseid söödakontsentraate.
Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2018
Kanatibusid ja noorkanu söödetakse vastavalt nende vanusele. Kõige intensiivsemalt kasvavad noorkanad 2…2,5 kuu vanuseni, mille kestel nende kehamass suureneb keskmiselt 15 korda. Seejärel kasv aeglustub: 2,5…5 kuu vanuses suureneb kehamass kõigest 2,5 korda. Kiire kasvu tõttu peab metaboliseeruva energia ja toorproteiinisisaldus olema esimese kasvujärgu söödas suurim. Kasvukiiruse vähenedes vähendatakse ka metaboliseeruva energia ja toorproteiini kogust söödas.
Ühe kasvujärgu söötmisnormidelt tuleb teisele üle minna pikkamööda, ühe kuni kahe nädala jooksul.
Tibusid allapanul kasvatades tuleb sööda- ja jooginõud asetada lähestikku, võõrasemade juurde. Sööta tuleb anda korraga vähe ja mitu korda päevas. Enne uue sööda panekut tuleb söödajäägid restidelt eemaldada, kuna soojas tibulas saastub sööt kiiresti. Ka automaatsöötjatega varustatud tibulates on soovitav esimestel elupäevadel sööt alustele panna. Tibu on evolutsiooni kestel kohanenud sööta maast nokkima ja alles hiljem õpib ta seda tegema ka künadest või automaatidest.
0-4 nädalani on eesmärgiks anda tibudele kiire kasvustart. Seetõttu kasutatakse spetsiaalset startersööta 0,5-0,6 kg tibu kohta. 4 nädalaselt viiakse läbi kehamassi kontroll ja kui see ei vasta munakanakrossi standardile, siis tuleb startersööta edasi anda.
Munakanatibude ja noorkanade üleskasvatamise edukusest oleneb suurel määral nende hilisem produktiivsus. Noorkana hakkab munema siis, kui ta suguelundid on vastavas arengujärgus ja kui ta kehamass saavutab antud liinile või krossile omase taseme. Juhtivates aretusfirmades püütakse saavutada kanade optimaalset varavalmivust ning seejuures lindude võimalikult optimaalset kehamassi, et seeläbi saavutada kokkuhoidu söödakulus. Vara¬valmivust peetakse endiselt kõrget munatoodangut tagavaks tunnuseks. Noorkanade kasvuperioodiaegne söötmine peab tagama antud krossile omase normaalse kasvuintensiivsuse.
Tibusid tuleb sööta isu järgi vähemalt 3-4 nädalat, et nad saaksid kätte vajaliku kasvuintensiivsuse. Sel perioodil toimub põhiline lihaste ja luustiku areng, mis nõuab ka kõrgemat proteiini taset söödas.
5-17 elunädalani toimub seedeorganite areng. Sel perioodil on oluline arendada välja mahukas seedetrakt. Kui 17 nädalaselt söövad noorkanad ca 75 g siis 10 nädalat hiljem munakanana 30-40 g rohkem. Seetõttu on oluline soodustada isu suurendamist kasvuperioodi algul. Seda on kerge teha kui on automaatsöötjad. Linnud loomupäraselt söövad rohkem õhtuti, seetõttu soovitatakse pool ratsiooni sööta hommikul ja pool pealelõunal. Sööta tuleb anda arvestusega, et linnud söövad keskpäevaks söödakünad tühjaks. Oluline on söödaosakeste suurus. Soovitavalt peaks söödaosakeste suurus olema 80% ulatuses 0,5-3,2 mm. Kella 11.00-15.00 peaks söödakünad olema tühjad. Sööta võib ka õhtupoole enne valguspäeva lõppu, arvestusega, et linnud jõuavad poole kogusest ära süüa ja hommikul söövad teise poole
Linnud õpivad sööta kiiresti sööma, sest teavad, et varsti saab sööt otsa. See suurendab pugu mahtu. Sööt peab olema hea kvaliteediga ja sisaldama kõiki vajalikke aminohappeid, vastasel korral võivad linnud rasvuda ja kasv aeglustuda. Samuti peab sööda energiasisaldus olema küllaldane. Samas ei tohi sööda energiasisaldus olla liiga kõrge, kuna see vähendaks lindude poolt söödavat söödakogust, see omakorda ei arendaks seedetrakti mahtu.
15 nädalast kuni munemahakkamiseni kasvab noorlind kiiresti ca 20 g päevas. Sel ajal areneb ka luuüdi valmistudes olema Ca reserviks munakoore moodustumisel. Seetõttu on oluline lindudele anda sööta, mis on Ca, P ja proteiinirikas. Kaks nädalat enne noorlindude munema hakkamist suurendatakse sööda kaltsiumisisaldust 2,2%-ni. Et linude söödavõtt ei väheneks pulbrilise Ca tõttu peab 50% kaltsiumist olema 2-4mm läbimõõdus.
Noorkanade kasvatamise edukust hinnatakse järgmiste näitajate alusel:
- noorkana kehamass munemise alguses;
- linnukarja ühtlikkus;
- linnu ettevalmistus küllaldase söödakoguse söömiseks.
Kasvu kontrolliks kaalutakse linde iga nädal. 100 lindu peaks andma adekvaatse pildi kogu karja kohta iga suurusega karja puhul.
Karja võib pidada ühtlikuks kui kõik linnud on on vahemikus ± 20% ehk 80% lindudest langeb vahemikku ± 10% keskmisest.
Kui kari ei ole ühtlik siis peame teada saama ja kõrvaldama põhjuse. Näiteks võib-olla on probleem söödafrondi vähesuses, söödakett liigub liiga aeglaselt, noka lõikamise kvaliteet on halb, haigused.
Kanabroilereid iseloomustab suur kasvukiirus, seetõttu peab sööt olema täisväärtuslik ja kõik vajalikud söödakomponendid tasakaalus. Täielik proteiinitarbe katmine on tähtsaim faktor, mis määrab noorlinnu üleskasvatamise efektiivsuse ja täiskasvanud linnu produktiivsuse. Proteiini söötmise täisväärtuslikkust kontrollitakse asendamatute aminohapete sisalduse järgi söödas.
Energia ja proteiini suhe näitab, mitu MJ metaboliseeruvat energiat on ratsioonis iga proteiini % kohta. Metaboliseeruva energia puudujäägi korral ei kasutata proteiini ära, energia ülejäägi korral algab rasva ladestumine ja produktiivsus langeb. Põhilisteks asendamatute aminohapete allikateks on loomsed söödad ja mõningad taimsed söödad (lõssipulber, kalajahu, sojauba). Loomsete söötade puudusel tuleb aminohapete vajadus katta sünteetiliste aminohapetega.
Soovitatav söödaratsiooni struktuur on järgmine:
| Sööt | Vanus | |
| 1…4 nädalat | 5 nädalat ja vanemad | |
| Teravili ja kaunvili | 55-65 | 60-70 |
| Šrotid | 15-25 | 10-25 |
| Loomsed söödad | 4-8 | 4-5 |
| Söödapärm | 3-5 | 3-5 |
| Rohujahu | 0-3 | 1-3 |
| Söödarasv | 0-3 | 2,5 |
| Mineraalsöödad | 0,5-1 | 0,5-2 |
Broileritele on otstarbekas anda segajõusööta granuleeritult. See võimaldab parandada jõusööda kasutamist ja vähendab söödakadusid. Sööda granuleerimine vähendab linnu poolt söödavõtuks kulutatava energia hulka ning hoiab ära sööda sortimise ohu. Graanulite sobivaks suuruseks on 1- 30 päevastele 1-2 mm ja vanematele mitte üle 3 mm.
Broilerite keskmine söödavajadus (segajõusööt ) on järgmine:
| 1-5 päevased | 12g |
| 6-10 | 18g |
| 11-20 | 30g |
| 21-30 | 45g |
| 31-40 | 70g |
| 41-50 | 90g |
| 51-60 | 105g |
Broilerite puuris kasvatamisel peab nende sööt olema veidi energia-, kaltsiumi ja toorproteiinirikkam kui sügavallapanul pidamise korral. Eri sugupoolte lahuskasvatamisel peab sööda toorproteiinisisaldus olema suurem.
Broilerite optimaalne vee ja kuivsööda vahekord on 1,8:1, nippeljooturite korral 1,6:1.
Veekasutus suureneb temperatuuri tõustes üle 21o C, 6,5% iga kraadi kohta. Troopikaaladel võib broilerite veekasutus pikkade ja kuumade päevade tõttu kahekordistuda.
Kalkunitibude ja broilerite intensiivse kasvu tagab nende täisväärtuslik söötmine. Kahel esimesel elupäeval tuleb sööt puistata õhukestele pappalustele või pestavatele plastmassalustele. Samal ajal peab tibude söödanõus olema sõmerat kruusa. Esimestel elunädalatel peaks söödakünad olema; 4 cm laiad ja sügavad ning 80 – 100 cm pikad; 2-4 elunädalani 6 cm laiad ning 5 cm sügavad; 5-12 elunädalani 14-20 cm laiad ja 14-16 cm sügavad. Rippsöötjates ja söödaautomaatides peab jõusööt ulatuma noorkalkunite selja kõrgusele; siis on söödakaod väikseimad.
Kalkuneid söödetakse segajõusöötadega. Kõige parem on kalkuneid sööta graanulitega. Kuni 2-nädalastele tibudele söödetakse purustatud graanuleid, kuni 4-nädalastele 2 mm, 4..7 nädalastele 3 mm ja vanematele 3-5 mm läbimõõduga graanuleid. Haljassööda ebaõige söötmise tagajärjel võivad kalkunitibud hukkuda. Tibude kasvu algusest kuni 8nda elunädalani ei tohiks toorkiusisaldus söödas ületada 4-4,5%. Söödakulu 1 kg juurdekasvu saavutamiseks on keskmiselt 3-5 sü.
Kalkunite söödakasutus linnu kohta päevas on järgmine:
| Vanus päevades | Söödakulu (g) |
| 1-5 | 10-20 |
| 6-10 | 20 |
| 11-20 | 40 |
| 21-30 | 60 |
| 31-40 | 80 |
| 41-50 | 110 |
| 60 | 125 |
| 90 | 220 |
| 120 | 270 |
| 150 | 280 |
Sööt peab sisaldama:
| Lindude vanus nädalates | 0-4 | 5-13 | 13-29 |
| Toorproteiini % | 28-29 | 24-26 | 14-16 |
| Ca % | 1,3 | 1,1 | 1,0 |
| P % | 0,65 | 0,55 | 0,50 |
| Metioniin | 0,60 | 0,50 | 0,28 |
Puhas värske joogivesi on kalkunitele niisama vajalik kui täisväärtuslik sööt. Joogivesi peab olema kogu aeg saadaval. 1nädala vanuse kalkuni veetarve on 45 ml, suurenedes 12 nädala vanuseks saamiseni 500 ml-ni päevas. Koduses majapidamises võib lisada söödale alates kaheksandast elunädalast 50 g keedetud kartulit linnu kohta.
Söödaratsioonide näidisstruktuur noorkalkunitele %:
| Söödad | Vanus päevades | ||
| 1-30 | 31-90 | 91-120 | |
| Teraviljad | 35…45 | 45…50 | 50…60 |
| Teraviljajäätmed | 5…8 | 5…8 | 5…8 |
| Šrotid, koogid | 20…25 | 20…22 | 18…20 |
| Loomsed söödad | 12…15 | 8…10 | 4…6 |
| Rohujahu | 3…5 | 8…10 | 7…9 |
| Söödapärm | 2…3 | 2…3 | 2…3 |
| Mineraalsöödad | 3,5…4,5 | 3,5…4,5 | 3…3,5 |
Keskmine söödakulu noorhane 1 kg massi-iibele varieerub 3-4 kg vahel, täisratsioonilisel sötmisel.
Noorhanede segajõusöötade struktuur % on järgmine:
| Söödad | Noorhanede vanus päevades | |
| 1…35 | 35…70 | |
| Teraviljad | 60…65 | 60…65 |
| Hernes, uba | 4…5 | 5…7 |
| Õlikoogid, šrotid | 15…20 | 10…20 |
| Loomsed söödad | 5…6 | 4…5 |
| Söödapärm | 4…5 | 4…5 |
| Rohujahu | 4…5 | 4…5 |
| Mineraalsöödad | 3 | 3 |
Noorhanede söödakulu päevas sõltuvalt nende vanusest, g
| Vanus päevades | Söötmine kuiva jõusöödaga | Kombineeritud | söötmisel |
| Segajõusööta | Haljassööta | ||
| 1…5 | 35 | 18 | 20 |
| 6…10 | 90 | 20 | 50 |
| 11…20 | 110 | 50 | 100 |
| 21…30 | 220 | 120 | 200 |
| 31…40 | 280 | 140 | 300 |
| 41…50 | 330 | 160 | 400 |
| 51…60 | 340 | 180 | 500 |
| 61…70 | 340 | 200 | 600 |
Hanetibud ja noorhaned söövad meelsasti granuleeritud jõusööta. Sügavallapnul pidamise korral on siis ka söödakulu väiksem. 5…20 päevastele hanetibudele valmistatakse segajõusöödast graanulid, mille läbimõõt on 2,4 mm, 21..65 päevastele noorhanedele 4,8 mm. Esimestel päevadel söödetakse hanetibudele graanuleid purustatult.
Poolintensiivsel pidamisel on soovitatud noorhanesid sageli karjatada sööta haljasmassi ja mitmesuguseid putrusid. Kolmel esimesel elupäeval on soovitav tibusid sööta pehme söödaseguga, milles on 80% teraviljasõmerikku (ilma kestadeta), 5% purustatud hernest või muud kaunvilja, 3% rohujahu ning 2% lõssi või piimapulbrit (kohupiima). Neljanda-viienda elupäevani võib hanetibusid sööta nisutangudega, munadega ja haljassöödaga. Seejärel võib anda kala-, liha-kondijahu ning alates kümnendast elupäevast alates minnakse vanusekohasele segajõusöödale. Kombineeritud söötmise korral antakse haljassöödad kas segus segajõusöödaga või eraldi. Peenestatud haljassööta võib hanetibudele sööta alates esimesest elupäevast. Meelsasti söövad hanetibud ristikut, lutserni, seahernest, piimohakat, võilille, halvemini kõrrelisi. Haljassöötade puudumisel antakse hanetibudele riivitud porgandit ja teisi juurvilju. 20 päeva vanustele hanetibudele võib anda peenendamata haljassööta või talvisel ajal kuiva heina. Talveperioodil võib haljasssööda asendada hea silo või juurviljadega. Alates 10-15 elupäevast võib hanetibudel 20-30% segajõusöödast asendada keedetud kartulitega.
100 noorhanele vajatakse realiseerimiseni 1…1,5 ha karjamaad. Karjatamisega võib alustada 20-30 päeva vanuselt. Karjamaal söövad haned 1,5-2 kuu vanuselt päevas 1-1,5 kg, 3-4 kuu vanuselt kuni 2 kg rohtu. Nii pehme kui kuiva söötmistüübi korral tuleb anda eraldi söödanõudes kruusa. Kuni 3 nädala vanuste hanede söödas peab olema 20% toorproteiini ja 1 kg söödas 2600 kcal metaboliseeruvat energiat, 4…12 nädalaste ja vanemate noorhanede söödas vastavalt 17% ja 2400 kcal ning 12% ja 2400 kcal.
Hanede nuumamine suure maksa saamiseks
Mitmetes Euroopa maades rakendatakse hanemaksa tootmiseks hanede spetsiaalnuuma. Nuumatud hane maks kaalub keskmiselt 0,5 kg. Nuumata võib kõiki hanetõuge. Suurt hanemaksa õnnestub saada üksnes siis, kui rakendatakse sundnuuma. Nuumatakse 90…100 päeva vanuseid noorhanesid. 4..5 nädala kestel söödetakse neile päevas 3…5 korda rohkem sööta, kui nad isukohaselt sööksid. Söödaks on umbes 8 tundi enne söötmist leotatud või aurutatud mais, millele on lisatud 0,5…3% loomset rasva. Sundnuuma korral söödetakse noorhanele I nädalal 450…500 g, II nädalal 500…600 g ja III nädalal 700 g või rohkem maisi päevas.
Hanemaksa tootmine on kitsalt spetsialiseeritud hanekasvatusharu.
Pardibroilerite söötmisel tuleb sööda toorproteiin- ja metaboliseeruva energia sisalduse kõrval jälgida ka toorproteiini ja metaboliseeruva energia suhet, sest sellest sõltub nii kaaluiive kui ka lihakvaliteet.
Segajõusööda metaboliseeruva energia sisaldust võib vajaduse korral suurendada loomse söödarasva lismisega. Valgupuudust aitavad katta loomse päritoluga valgusöödad (kala-, liha-kondijahu), samuti pärm. Pärmi ei soovitata ratsiooni võtta üle 5%. Segajõusöötade retsepti koostamisel võetakse tavaliselt aluseks järgmised vahekorrad: 1..20. päevaste parditibude segajõusööt peab sisaldama 70…75% teravilja, 7…10% srotte ja õlikooke, 7…9% loomse päritoluga valgusöötasid, 2..4% söödapärmi, 2…4% rohujahu ja 2…3% mineraalsöötasid. Teisel kasvuperioodil peab teravilja olema söödasegus 75…85%, srotte ja õlikooke 3…5%, loomseid söötasid 5…7%.
Parditibusid söödetaksee esimest korda siis, kui koorumisest on möödunud 18..24 tundi. Kuni 6. elupäevani sobivad neile kõige paremini purustatud graanulid. 7…21 elupäevani söödetavate graanulite läbimõõt peaks olema 2..3 mm, pikkus 4 mm, 22. Elupäevast kuni kasvuperioodi lõpuni vastavalt 5..6 mm ja 8…10 mm.
Parditibudel peab olema kogu aeg kättesaadaval kruus. 100 tibu kohta kulub seda nädalas 1 kg. Ühekordse kruusakoguse kasutab parditibu lihasmaos 7..10 päevaga. Kruusa puudumine vähendab söödaväärindust 25…30%. Kruusaterakeste suurus pab olema I kasvujärgus 1…3 mm, II kasvujärgus 4…5 mm. Suvel antakse haljassööta.