Maailma mastaabis esineb tendents ehitada kahte tüüpi lindlaid. Sooja ja niiske kliimaga maades on levinud avatud külgedega, (puuduseks see, et ei saa rakendada kontrollitud režiimi) kerge konstruktsiooniga lindlad, sooja ja kuiva kliimaga maades ka täiendava jahutamise võimalusega lindlad. Karmima kliimaga maades on linnukasvatushooned soojustpidavate katuslagede ja seintega, peamiselt akendeta ehitused. Lindlate soojendamiseks kasutatakse automaatselt reguleeritavaid kütteseadmeid, soojusvaheteid ja kiirgureid. Õhuvahetuse ja ruumi temperatuuri reguleerimiseks on moodsates lindlates automaatika, mis võimaldab hoida lindla temperatuuri vastavalt lindude vanusele ja juurdekasvule optimaalsel tasemel.
Lindlate tüüpmõõtmed on 18 x 49, 18 x 70, 18 x 84, 18 x 96, sõltuvalt lindude paigutustihedusest ja lindude suurusest peetakse ühes lindlas 10 000 – 20 000 broilerit. (1000 m2 -ne linnufarm 25 000-le broilerile maksab 70 000 – 80 000 $ )
Endises N-Liidus olid loodud broilerikasvatuseks majandid, kus mitut tüüpi suurtes lindlates kasvatatakse 3 – 10 miljonit broilerit aastas. Mujal maailmas peetakse broilereid suhteliselt väikestes farmides, tavaliselt 2-4 moodsas lindlas, üheaegselt 50 000 – 120 000 lindu. See kindlustab ühe pere äraelamise. (Kasum 1000 linnu realiseerimisest ca 220 $).
Põhiliselt kasvataksegi broilereid sügavallapanul. Broilerite sügavallapanul kasvatamise edukus sõltub suurel määral lindlate õigeaegsest ettevalmistamisest. Peamiseks nõudeks on hallitusvaba allapanu, milleks võib kasutada saepuru, höövlilaaste, hekseldatud põhku ja turvast. Allapanu niiskusesisaldus ei tohi ületada 20-25%. Ühe broileri kohta kulub 1,5 kg allapanumaterjali. Pärast partii üleskasvatamist vahetatakse allapanu. Keelatud on uue linnupartii paigutamine vanale allapanule, samuti uue allapanu panek vanale.
Soovitatav on kasutada tööstuslikult toodetavaid broilerilindlate sisseseadeid. N-Liidu aegadest on veel kasutusel Broiler-10 ja 20. Broileri puuduseks asjaolu, et lindla puhastamiseks sõnnikust tuleb kõik söödaliinid maha monteerida ja lindlast välja viia. Kaasaegsed broilerite söötmisseadmed, söödatorustikud ja ringkünad on lae alla tõstetavad, ka automaatjootjad on ülestõmmatavad.
Jootmissüsteemidest kasutatakse põhiliselt kahte tüüpi jootureid, nippel- või kellukakujulisi ringjootureid. 1000 ööpäevase tibu kohta arvestatakse kuus 40 cm läbimõõduga kellukasjooturit ja 6 täiendavat vaakumjooturit või plastmassküna. Lindude kasvades peab lisama 2 kellukasjooturit 1000 linnu kohta. Jooturid peavad olema nii paigaldatud, et ükski broiler ei jääks veest kaugemale kui 2 m. Lisajooturid eemaldatakse kui lind on 3-4 päeva vana ja joob juba automaatjootjast. Jootjate kõrgust tuleb nii reguleerida, et alates 18 elupäevast jääb jootja põhi linnu selja kõrgusega ühele joonele. See väldib jooturi reostu- mist väljaheidetega. Nippeljootjaid arvestatakse üks 12 linnule. Raskete broilerite korral üks 9-10 linnule. Seega ca 83 nippeljootjat 1000 linnu kohta. Ka nippeljootjate kõrgust tuleb reguleerida. Kui tibu joob, peab ta selg moodustama põranda suhtes 35-45o nurga. Tibu suuremaks kasvades tuleb nippeljootureid kõrgemale tõsta, nii et see nurk oleks 75-85o, ning et lind kergelt küünitaks jooma. Farmis peaks olema vähemalt 24 tunni varuga veehoidla, et seda oleks võimalik hädaolukorras kasutada. Kui lindudele antava joogivesi on bakteriterikas siis tuleb seda klooritada või ultraviolettkiirgusega töödelda. Ka liiga külm ja liiga soe vesi vähendavad veevõttu ja seeläbi kasvu. Seetõttu oleks paras veetemperatuur 10-12 C.
Põhilised automatiseeritud söötmissüsteemid on:
- renn-kettransportöör söötur, 2,5cm linnule ehk 80 lindu m kohta;
- ümarsöötur 1 söötur 33 cm läbimõõduga 65 linnu kohta;
- toru e. silindersöötur üks 38 cm läbimõõduga söötur 70 linnu kohta.
Ka siin tuleb jälgida, et sööturi põhi oleks linnu seljaga ühel kõrgusel. See väldib söödaraiskamist ja hiljem sööda maast nokkimist, mis võib juba olla saastunud.
Esimestel elupäevadel söödetakse tibusid madalatelt söödaalustelt. Kui tibud on 3 päeva vanad, vahetatakse madalad söödaalused rennsöödanõude vastu. 6-7 elupäeval nihutatakse rennsöötjad kunstemade lähedusest söödaautomaatide lähedusse.
Kümne esimese elupäeva jooksul muutub tibu keskkond haudejaama omast broilerilindla omaks. Tibude hoidmisel haudejaamas ja transpordil peab temperatuur olema 24 oC ja õhu relatiivne niiskus 75%. Lindla peab olema puhas ja desinfitseeritud, allapanu paksus 3-10 cm. Lindla peab olema ülesköetud. Kõik seadmed peavad olema häälestatud ja söötjad ja jootjad paigas. Tibu ei peaks liikuma üle ühe meetri, et saada vett või sööta. Koorunud broileritibud kaaluvad keskmiselt 38…41 g. Soovitav on et nad juba 12 tunni jooksul peale koorumist pääseksid sööma – jooma. Kui linnud pärinevad siiski erinevatest karjadest, siis peavad nad eri lindla osades üleskasvama. Kui see ei ole võimalik siis ei ole otstarbekas neid enne viie päeva vanuseks saamiseni kokku lasta. See hoiab ära konkurentsivõitluse ja kindlustab karja ühtlikkuse.
Kui tibu on lindlas siis jäetakse ta 2-3 tunniks oludega kohanema, peale seda tuleb vaadata kas kõikidel on pääs joogi ja söödanõudeni ja kui ei siis teha vastavad korrektiivid.
Kui kasutatakse kunstemasid, siis soovitatakse sisse lülitada 24 tundi enne tibude paigutamist lindlasse. 5 m kõrgusel allapanust peab temperatuur olema 32 C. Igale kunstema alla paigutatavale tibule arvestatakse 45 cm2 pinda. Ühe ema alla paigutatakse tavaliselt 500-600 tibu. Esimese 7-10 päeva jooksul on võõrasema ümbrus piiratud ringikujuliselt piirdega. See kujutab endast 30 cm kõrgust plekk või vineerrõngast.
1m2 võib paigutada 12-22 lindu, keskmiselt 16,5 lindu. Liiga suure paigutustiheduse korral suureneb lindude väljalangemine ja halveneb liha kvaliteet. Paigutustihedus tuleb valida sõltuvalt sellest, millises vanuses ja millise elusmassi juures läheb lind tapale. Mida suuremaks tahame broileri kasvatada, seda väiksem paigutustihedus. Näiteks, kui realiseerime broileri 1 kg raskusena, võiksime paigutada 1m2 34,2 lindu, kui 3,8 kg raskusena, siis 9,0 lindu.
Puurides kasvatamise eeliseid sügavallapanul pidamisega võrreldes on mitmeid. Puurispidamine võimaldab saada tunduvalt rohkem broileriliha pinnaühikult ning vähendada söödakulu ja toodangu omahinda. Puurispidamisel pole tarvis allapanu. Broilerid määrduvad vähem, mistõttu ka haigestumise oht on tunduvalt väiksem. Puurides on linnurühmad väiksemad ning sotsiaalne stress tavaliselt nõrgem kui sügavallapanul. Lihtsustub lindude üleandmine tapmiseks. Piiratud liikumisvõimaluste tõttu kasutavad broilerid sööta paremini.
Puudusteks on see, et puurispidamisel on broileritel tunduvalt sagedamini rinnakumuhke ja esineb jalgade nõrkust. Muhkude kohal on vigastatud keha pindmised koed, eriti nahaalused veresooned ning selle tagajärjel tekivad tursed. Puuri põhja kujust ja materjalist oleneb suurel määral rinnakumuhkude teke. Üldise seaduspärasusena märgitakse, et mida tihedam puuripõrand, seda vähem tekib broileritel rinnakumuhke. Puuripõhjaks tuleb eelistada plastmassiga kaetud metallvõrku või elastsete mattidega kaetud põrandaid.
Keskmiselt soovitatakse arvestada ühe broileritibu kohta 300 – 290 cm2 puuripinda. Kui isas ja emasbroilerid kasvatatakse lahus, soovitatakse 1m2 paigutada keskmiselt 28 kukk- või 38 kanabroilerit. Paigutamisel tuleb arvestada konkreetse puuritüübiga ja söödafrondi pikkusega. Söödafronti peab olema 3,2 – 3,8 cm.
Ehkki väljatöötatud on efektiivsed süsteemid broilerite puurispidamiseks, mis praktiliselt lahendab rinnakumuhkude probleemi, ei ole see süsteem laialdast kasutamist leidnud.
Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut