Munakanad

Mida kiiremini tibud pärast koorumist tibulasse paigutatakse ning sööda ja vee juurde pääsevad, seda kiiremini resorbeerub rebujääk ja seda vähem esineb tibupartiis kängunuid. Tibud tuleb viia inkubatooriumist tibulasse eriautodega, milles nii temperatuur kui ka õhuvahetus on automatiseeritud. Transportimiseks paigutatakse tibud tibutranspordi-karpidesse. Karbi põhja on soovitatav paigutada paber ja pehmeid höövlilaaste või muud pehmet poorset materjali, mis ei tolma. Siis ei libise tibud kasti põhjal ning väljaheidetega määrdumise oht on väiksem. Üks ööpäev enne tibude kohaletoomist (talvel 2…3 ööpäeva) tuleb tibulas luua temperatuurirežiim, mis vastab ööpäevaste tibude kasvatamisele. See kehtib nii tibude sügavallapanul kui ka puurides kasvatamisel. Külma ja niiskesse tibulasse paigutatud tibude hulgas on väljalangemine suur ja nad jäävad standardkaalust tunduvalt maha juba kasvuperioodi algul. Tibude paigutamisel puuridesse või sügavallapanule kunstemade alla tuleb neid võimaluse korral sorteerida suuruse, välimuse ja käitumise järgi. Normaalne kanatibu kaalub 36…40 g.

Sõltumata sellest, kas tibud paigutatakse üleskasvatamiseks puuripatareidesse või sügavallapanule, peavad nad kohe saama süüa ja juua. Tibula või tibula üks saal tuleb korraga täita ühevanuste ühe munakanakrossi tibudega.

Ööpäeva kuni 17 nädala vanuseni peavad linnud olema üleskasvatushoonetes, mis on eraldiseisvad munejate kanade hoonetest.

Linnukasvatusfarmides kasvatatakse tibusid ja noorkanu puuripatareides või põrandal.

Võimalik on ka, et tibude ja noorlindude kombineeritud üleskasvatamise korral puuripatareides ja sügav-allapanul kasvatatakse tibusid tavaliselt kuni 60 elupäevani puurides, noorkanu sügav-allapanul. Noorlinnud on paremad ja nende munatoodang suurem kui tibude ja noorkanade üleskasvatamiseks ning munejate kanade pidamiseks valitakse üks ja seesama pidamisviis.. Üleskasvatushoonesse paigutatakse alati ühest tõust ja  ühes vanuses linnud.

Üleskasvatusnõuded

Olenevalt võimalustest kasutatakse järgmisi süsteeme:

• Tibude ja noorkanade kasvatamine ühes ja sellessamas lindlas kuni üleviimiseni põhikarja, kas põrandal või puuris.
• Tibusid kasvatatakse tibulas puuris 1….60. elupäevani ja viiakse siis noorkanade kasvatamiseks sisustatud lindlasse, nn. aklimatisaatorisse sügavallapanule.

Noorkanade kasvu ja arengu seisukohalt on parim esimene kasvatusviis. Sügavallapanul üleskasvatatud noorkanu tuleks ka põhikarja lindudena pidada sügavallapanul, sest siis on noorkanade põhikarjast väljalangemine munemisperioodi algul tunduvalt väiksem kui nende pidamisel  puuripatareides. Tibude ja noorkanade paigutustihedus sõltub nende vanusest.

Standardid puurispidamisel:

• Paigutustihedus: 0-4 näd. vanuseni 50 lindu/m² (200 cm²/linnule), peale 4 nädalat  25 lindu/m² (400 cm²/linnnule)
• Ventilatsiooni maht: mõõdukas kliimas 4m³/kg elusmassi kohta tunnis, kuumas kliimas 6m³/kg elumassi kohta tunnis
• Söödafronti 5 cm linnule või üks ringsöötja 25 linnule. Esimestel  elupäevadel võib olla vajalik pappalustelt või paberilt söötmine seni kuni tibu õpib sööma sööturist.
• Joogifronti: 1 vaakumjootja 50 tibule, 1 nippeljootja 10 tibule
• Valgustatus: Esimene nädal 40 luxi, edasi 10 luxi

Standardid põrandalpidamisel:

• Põrandapinda:1000 noorkanale kuni 17 nädala vanuseni 100m², kuumas kliimas  150m²
• Ventilatsioonimaht: 1000 noorlinnu kohta 5000m³/tunnis, kuumas kliimas 7500m³/tunnis
• Valgustatus: akendega lindlas 40 luxi, pimedas 10 luxi
• Söödafronti: algul söödaaluseid ca 20 tk 1000 linnu kohata edasi 8 cm linnule  kuni 17 nädala vanuseni
• Joogifronti: 10 kellukakujulist või 80 nippeljootjat 1000 noorkana kohta

Liiga suure paigutustiheduse korral hukkub tibusid palju, nende kasv ja areng pidurdub ning hiljem langeb ka produktiivsus. Tihe asustus võib  esile kutsuda kannibalismi.

Tibude ja noorkanade üleskasvatamiseks sügavallapanul kasutatakse seadmete komplekte. Komplekti kuuluvad:

• kunstemad;
• kunstema piirdetarad;
• tibude söödakünad;
• vaakumjootjad;
• nippeljootjad;
• kett-seibtransportöör punkerautomaatsöötjatega.

Jõusööda torutransportöör ja veejuhe on monteeritud lae alla. Sealt juhitakse jõusööt ja vesi sööda- ja joogiautomaatidesse. Allapanu koristatakse buldooseri abil.

Kasutatakse tibula kergete demonteeritavate võrkvaheseintega osakondadeks jaotamist, kuhu mahub 2000-2500 lindu. Eriti vajalik on see tibuperioodil, sest pärast kaitsetara eemaldamist (keskmiselt nädalase kasvuperioodi järel) on tibud väga kartlikud. Juhusliku tugeva müra tõttu võivad nad koonduda lindla ühte otsa, kus suure hulga tibude kuhjumisel osa neist paratamatult lämbub.

Noorlinnukasvatuses on lindlate mikrokliimale esitatavad nõuded eriti ranged. Optimaalset mikrokliimat on noorlindudele kergem tagada akendeta lindlais. Sellistes lindlates on hea termoregulatsiooni, reguleeritava valgustuse, kütte ja ventilatsioonisüsteemi tõttu ilmastiku, aastaaja ning geograafilise asukoha mõju väike.

Mikroklimaatilistest teguritest, mis otseselt mõjutavad tibudelt äraantava soojuse hulka ja nende termoregulatsiooni on õhu liikumiskiirus tibulas üks olulisemaid. Viienda elupäevani s.o. esimeste kontuursulgede ilmumiseni on kanatibud väga tundlikud ka nõrga õhuliikumise suhtes. Kui õhu liikumiskiirus on kuni 0,1 m/s, kaitseb tibu lootesulestik teda veel hästi, kuid kui õhu liikumiskiirus on 0,2 m/s või rohkem, jahtuvad tibud kiiresti. Pärast tibusulgede ilmumist ei mõjuta õhu liikumiskiirus tibude soojusregulatsiooni enam nii tugevasti. Täielikult sulgedega kaetud tibud ja noorkanad taluvad optimaalse temperatuuri korral rahuldavalt ka õhu liikumist kiirusega kuni 0,5 m/s.

Täiskasvanud kanadel on kehatemperatuur 41…42 °C, tibudel võib see olla veel kõrgem. Tibud püüavad soojuskadu vähendada naha kapillaaride ahendamise (füüsikaline termo-regulatsioon) ja ainevahetuse kiirendamisega (keemiline termoregulatsioon). Kui välis-temperatuur veelgi langeb, ei suuda organism ka keemilise termoregulatsiooni abil hoida püsivat kehatemperatuuri ja organism jahtub.

Liiga kõrge temperatuuri korral püüab tibu organismi kogunevast ülemäärasest soojusest vabaneda: ta tuulutab lõõtsutamisega õhukottide suurt niisket pinda ja joob palju. Kui välistemperatuur aina tõuseb, koguneb organismi veel rohkem soojust, millest tibu püüab lahti saada ainevahetuse aeglustamisega. Selle tagajärjel on aga häiritud ainevahetus kudedes: ainevahetus ei kulge lõpuni, selle vaheproduktid satuvad verre ja võivad hakata organismi mürgistama.

Nii optimaalsest madalama kui ka kõrgema ruumitemperatuuri korral võib tibude kasvukiirus väheneda kuni kaks korda. Kui temperatuur on liiga madal, võivad tibud haigestuda külmetushaigustesse, samuti lõppeda kokkukuhjumise tõttu. Kõrge temperatuuri korral on tibud loiud, hingeldavad, joovad palju ja söövad ning kasvavad vähe. Seetõttu ei ole järsud temperatuurimuutused tibude kasvamisel lubatud. Temperatuuri kõikumine lindla eri osades ei tohi optimaalsest erineda üle ± 1…1,5 °C.

Temperatuuri sobivust kontrollitakse mõõteriistade näitude ja tibude käitumise järgi. Kui tibud kuhjuvad kokku ja valjult piiksuvad, on neil külm, joovad nad aga palju, söövad halvasti ja kogunevad puuri eesseina lähedale, on temperatuur liiga kõrge.

Kui tibusid kasvatada ainult ruumi soojusega, peab temperatuur olema esimese 24-36 tunni kestel talvel 32 ja suvel 29 °C. Kui tibud on juba hakanud sööta võtma ja liikuma, alan¬datakse ruumi temperatuuri 28-ni ja pärast seda 3 kraadi võrra nädalas kuni 18…20 °C. Võõrasemaga kasvatades hoitakse ruumis temperatuur 24 °C ja võõrasema all esimese 36 tunni kestel 33-35 °C, hiljem alandatakse temperatuuri võõrasemade all 32-30 °Ci ja pärast kolmandat elunädalat ruumis samuti 18-20 °C.

Kui tibusid kasvatatakse esimestel elunädalatel liiga soojas, jääb neil sulestik viletsaks, sulestik on aga linnul peamiseks kehatemperatuuri reguleerimise abinõuks. Liigne soojus vähendab söödavõttu ja pidurdab sellega tibude kasvu. Liiga soojas lindlas suureneb ka tibude vitamiinitarve. Liiga soojas ruumis muutub linnupartii erutuvaks ja kartlikuks. Erutuvuse põhjuseks peetakse seda, et liiga soe ja kuiv õhk ruumis takistab pärissulgede läbi naha kasvamist. Erutusseisund püsib kuude viisi ja väheneb pikkamööda alles munemisperioodil, kui munejate lindlas on mikrokliima soodne.

Eriti halvasti mõjub soe ruum, kui tibu ei saa mingil põhjusel joogivett. Joogivee saamine esimestel elupäevadel on puudulik kui jootmiseks kasutatakse ainult nippeljootjaid. Nõrge¬mad tibud ei leia niipea niplit ja suremus esimestel elupäevadel suureneb 3-4% võrreldes sellega, kui tibud saavad joogivett rennidest. Nippeljootjatega puuridesse peab esimeseks 3-4 päevaks tibujooginõu või selle puudumisel taldriku, millel on kummuli liitrine purk veega.

Õhutemperatuur on tihedalt seotud õhu niiskusesisaldusega. Ruumi koguniiskus moodus-tab lindude poolt väljahingatud õhu niiskusest, väljaheidetest auruvast niiskusest ja ventileeritava õhu niiskusest.

Õhk, mille niiskusesisaldus on alla 50%, on kuiv ning kutsub esile vee kiire aurumise tibude hingamisorganitest, limaskestadelt ja kogu organismi pinnalt. Sel puhul täheldatakse hingamisteede ja silmade limaskestade ärritust, suled muutuvad hapraks ja nende kasv aeglustub. Tibude veetarve suureneb, isu väheneb.

Eeltoodu vältimiseks peetakse õhu optimaalseks suhteliseks niiskuseks tibude kasvatamisel puurides kuni nende 20-päevaseks saamiseni 65-70%, sügavallapanul pidamise korral 70-80%. Edasisel kasvuperioodil peaks õhu suhteline niiskus olema mõlema kasvatusviisi puhul 55-65%.

Õhu tolmusisaldus on väiksem, kui tibusid ja noorkanu kasvatatakse puurides, suurem sügavallapanul kasvatamise korral. Viimasel juhul sõltub õhu tolmusisaldus suurel määral allapanumaterjalist, temperatuurist ja õhu suhtelisest niiskusest. Kui lindlad asuvad üksteisele lähemal kui 20 m võib tolm kergesti ringlema hakata ja nakkusohtu suurendada. Maksimaalne tolmukogus võib sügavallapanuga lindlates olla kuni 50 g/m3. Selline tolmu-kogus võib tekkida ainult noorkanade paigutamisel saepurust sügavallapanule või lindlate sügavallapanust puhastamise ajal. Õhu tolmusisaldust kuivades lindlates aitab vähendada vee pihustamine sisseimetavasse õhuvoolu.

Noorkanade kasvatamiseks ettenähtud ruumides peaks normidekohase pidamise korral õhu gaasiline koostis olema lähedane välisõhu koostisele. NH₃, H₂S ja CO₂ kontsentratsiooni ei ole sellisel juhul võimalik organoleptiliselt määrata. Nende gaaside kontsentratsiooni tõus on peamiselt lindla halva ventilatsiooni tagajärg. Lindla õhku satuvad reogaasid peamiselt lindude elutegevuse tõttu, aga ka sõnniku ja allapanu laguproduktidena.

Kui CO₂ kontsentratsioon tibulas on kõrge pikka aega, väheneb tibude isu ja halveneb sööda seeduvus, mille tagajärjel nende kasv aeglustub. CO₂ kontsentratsioon tibude ja noorkanade lindlates ei tohi ületada 0,18…0,20%.

Kui tibude ja noorkanade ruumides on pidevalt veidigi ammoniaaki (NH₃) ja divesiniksulfiidi (H₂S), nõrgeneb tunduvalt lindude vastupanu (resistentsus) mitmesugustele nakkus¬haigustele ning halveneb gaasivahetus, vereloomeelundite töö ja energia omastamine söötadest.

Ammoniaak lahustub hästi vees, mistõttu adsorbeerub eeskätt lindude suu, nina, neelu, ülemiste hingamisteede ja silmade limaskestades. Sattunud sealt verre, vähendab ammoniaak hemoglobiini hapnikusidumisvõimet ja kutsub sellega organismis esile hapnikuvaeguse. Samal ajal on kesknärvisüsteem, hingamiselundite ja silmade limaskestad tugevasti ärritatud. Ammoniaagi lubatud kontsentratsioon tibude ja noorkanade lindlate õhus on 0,01…0,05 mg/l.

Divesiniksulfiid (H₂S) tekib peamiselt väävlit sisaldavate aminohapete lagunemisel. Ta kutsub esile silmade ning hingamisteede limaskestade tugeva ärrituse. Sattunud verre, ühineb H2S hemoglobiinis rauaga, mille tagajärjel väheneb hemoglobiini hapniku-sidumisvõime. Divesiniksulfiidi suure kontsentratsiooni korral õhus võivad tibud hingamis¬elundite ja südame paralüüsi tagajärjel hukkuda. Lubatud kontsentratsioon tibulates ja noorkanade üleskasvatamisel on 0,005 mg/l.

Tibude ja noorkanade üleskasvatamisel mõjutab valgustusrežiim suurel määral kanade hilisemat munatoodangut. Eriti tähtis on seejuures valguspäeva pikkus ja valgustatus. Sugunäärmete talitlust mõjutab valgus peamiselt silma võrkkesta, silmanärvi, peaaju, hüpotaalamuse ja hüpofüüsi kaudu. Valgus, mõjutades silmapõhja retseptoreid, muudab seal ainevahetuse intensiivsust. Saadud närviimpulsid ärritavad vastavaid närvitsentreid, mis omakorda mõjutavad sisesekretsiooninäärmete kaasabil kogu organismi ainevahetuse intensiivsust, suunates reproduktsiooniorganite arengut ja talitlust.

Diferentseeritud valgustusrežiimi korral kasvatatakse tibud ja noorkanad lüheneva valguspäeva juures, munemise algul ja munemise ajal aga peetakse kanu pikeneva valguspäeva tingimustes. Stabiilse valgustusrežiimi korral on valguspäev nii tibude kui ka noorkanade kasvatamisel ühepikkune.

Tuleb silmas pidada ka valgustatust. Kanad ja teised põllumajanduslinnud hakkavad eristama esemeid siis, kui valgustatus on 0,2…0,4 luksi. Optimaalne valgustatus tibudele esimesel kolmel elupäeval on 30-40 luksi, et nad õpiksid sööma ja jooma, edaspidi piisab 5-10 luksi.

Sügavallapanul  pidamise korral peab valgustatus olema 15 luksi. Puurispidamisel peab söödakünade valgustatus olema 10-70 luksi, vahekäikudes 30 luksi. Väga tähtis on see-juures, et valgustatus oleks kogu lindlas ja ka kõikidel puurikorrustel ühtlane. Hämaras söövad linnud halvasti, munemisintensiivsus väheneb ja noorlindude gonaadid ei arene normaalselt.

Väga tähtis on valguspäeva pikkus nende sugulise küpsemise perioodil, 10…18. elu-nädalani. Pikeneva valguspäeva tingimustes (looduslik valguspäev talve- ja kevadkuudel) üleskasvatatud noorkanad hakkavad varakult munema, nende munad on suhteliselt väikesed, munemisperiood jääb lühikeseks ja kanade väljalangemine karjast on suur. Munemist alustanud noorkanadel põhjustab valguspäeva lühendamine munemisinten-siivsuse vähenemist. Kanad hakkavad varakult sulgima.

Mitmed munakanu aretavad firmad on nende poolt toodetavate munakanakrosside noor-kanade üleskasvatamiseks välja töötanud oma soovitused valgustusrežiimi kohta.

Esimetel päevadel peaks valguspäeva pikkus olema 22-23 tundi, et tibud õpiksid sööma jooma.

Põhilised kolm reeglit:

• iialgi ära suurenda valguspäeva pikkust 8 ja 15 nädala vahemikus;
• ära suurenda valguspäeva pikkust kui linnud kaaluvad vähem kui 1300 g;
• iialgi ära vähenda valguspäeva pikkust kui munemine algab.

Talleggis on kasutusel režiim kus esimesel kahel elupäeval on valguspäeva pikkuseks 20 t, 3-60 päevani 14 t, 61-120 päevani 8 tundi 121 päevast kuni munema hakkamiseni ja munemisperioodil 14  t.

Mida enam muutub valguspäeva pikkus (lüheneb või pikeneb) noorkanade üles-kasvatamisel, seda rohkem mõjutab see nende sugulist arenemist. Ööpäevavanustel tibudel hoitakse valguspäev 22 tunni juures ja vähendatakse astmeliselt kuni 10-11 tunnini.

Linde ei tohi valgusega stimuleerida liiga varajasele munemisele. Erinevus on ka pruuni ja valge sulestikuga munakanakrosside vahel. Valge sulestikuga munakanakrossid vajavad rohkem valguse stimulatsiooni kui pruunid. Kui linnud ei ole saavutanud munemiseelset krossile omast kehamassi, siis on soovitav hoida 10-11tunni pikkust valguspäeva ja pikendada valguspäeva, kui on saavutatud 2% munevus. Pruuni sulestikuga noorlinnud peaks olema ca 1,3 kg rasked,  valge sulestikuga võivad olla kergemad. Kui linnud on saavutanud krossile omase kehamassi (105 päeva) siis suurendada 12 – 13 tunnini ja alates 133 päevast 1,2 tunni võrra nädalas kuni 16 tunnini.

Noorlinnud peavad seejuures olema üleviidud munejate kanade lindlasse vähemalt 10 päeva enne munemise algust, et linnud saaksid üle transpordil tekkivatest traumadest põhjustatud stressist, mille tagajärjel langeb ka söödavõtt.

Peale üleviimist noolindude lindlast munakanade lindlasse peaks esimesel päeval olema valguspäeva pikkus 23 tundi, et lind kohaneks uute oludega, õpiks ära kus asuvad söödanõud ja jooginiplid. Ka valgusintensiivsus võiks tugevam olla. Kahe päeva möödudes võib pöörduda tagasi tavareziimile.

Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut