Kõrge produktiivsusega munakanad hakkavad tavaliselt sulgima 10…12 kuise munemise järel ja see kestab neil tavaliselt 6…8 nädalat. Enamikus farmides ei peeta munejaid kanu üle ühe munemisperioodi, sest loomulik sulgimine kestab üsna kaua ja munemisintensiivsus taastub selle järel aeglaselt. Sulgimisaegset ebaproduktiivset perioodi on võimalik lühendada, kui rakendada sundsulgimist.

Füsioloogiliselt toimub sulgimine hormoonide tasakaalu muutuse tagajärjel organismis. Sulgimise alguseks väheneb hüpofüüsi esisagara gonadotroopse hormooni teke, samal suureneb türeotroopse hormooni eritumine, mis soodustab türoksiini teket kilpnäärmes. Viimane omakorda vähendab sulgede verevarustust, mis põhjustabki nende väljalangemist. Gonadotroopse hormooni koguse vähenemist võib kunstlikult esile kutsuda valguspäeva lühendamisega, joogivee või sööda piiramisega, keemiliste või hormoonipreparaatide manustamisega (progesteroon, türoksiin).

Kõige lihtsm on sundsulgimist esile kutsuda valgustuse, joogivee ja sööda piiramisega. Selle nn. klassikalise e. stressmeetodi kasutamise korral hoitakse kanu 36…48 tundi ilma vee ja söödata pimeedas. 3…5. päevani saavad linnnud ainult joogivettt ja valguspäev on 6…8 tundi pikk. Edasi antakse kanadele 10 päevajooksul pool tavalisest söödanormist, kuid vett ei piirata. Katsetatud on paljusid vee ja sööda limiteerimise viise. Eelistatakse kanade veeta ja söödata hoidmist 2 päeva ning seejärel söödata veel 3 päeva. 6. ja 7. Päeval antakse 22…23 g kaeru kana kohta päevas ning 8.päevast peale minnakse üle munejate kanade täisratsioonile.

Klassikalise meetodi ja kemikaalide kasutamise korral hakkasid suled välja langema 10…15. Päeval pärast mõjutamise algust ja sulgimine kestab intensiivselt 2…4. dekaadini. Kaltsiumivaese söödaga söötmisel lükkus sulgimise lõpp 5. dekaadile. Hormoonpreparaatide mõjul langesid suled täielikult välja 5. päevaks. Samast päevast algas ka uute sulgede intensiivne kasv. Kõikide mõjutamisviiside korral taastus munevus keskmiselt 8 nädala jooksul pärast sundsulgimise algust.

Sundsulgimise eelisteks võib pidada järgmisi asjaolusid:

  • kõik isendid sulgivad korraga;
  • sulgimisperiood lüheneb;
  • pikeneb munejate kanade kasutusaeg, mistõttu noorlindude kasvatamiseks vajatakse ligikaudu 40% vähem tootmispinda;
  • mõnevõrra paraneb toodangu kvaliteet (haudemunadeks kõlblike munade kogus suureneb 80…85%);
  • sundsulginud kanad on elujõulised ja väljalangemine nende seast on I munemisprioodi munevate kanadega võrreldes 1,5…2 korda väiksem.

Sundsulgimisel on ka halbu külgi:

  • munemisintensiivsus on II munemisperioodil 2,3…7,1% madalam;
  • II munemisperiood on tavaliselt 2…4 kuud lühem kui I munemisperiood;
  • tootmispinna kasutamine veidi halveneb, sest sundsulginud kanad paigutatakse lindlasse veidi hõredamalt kui äsja põhikarja arvatud noorlinnud.

Linnud, keda sunnitakse sulgima, peavad olema terved, heas konditsioonis, vähemalt keskmise munatoodanguga ega tohi olla sulgimist alustanud. Nõrgad ja alla keskmise konditsiooniga linnud tuleb enne sundsulgimist karjast praakida.

Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut