Loomataudideks loetakse kõiki bioloogilise haigusetekitaja poolt tekitatud haigusi loomadel, mis võivad kas siis otsese kontakti või vahendajate abil kanduda ühelt loomalt teisele. Loomataudide loetelu on väga pikk. Et kogu seda maailma mõista, tuleb teada erinevate loomataudide leviku üldisi iseärasusi ja nendest tulenevaid erinevaid võtteid loomataudide ennetamisel ning tõrjemeetmete rakendamisel. Olulist rolli siinjuures mängib samuti ühe või teise loomataudi puhanguga kaasnev majanduslik ja sotsiaalne kahju.

Sõltuvalt loomataudi ohtlikkusest ja leviku eripäradest jaotatakse haigused rahvusvahelist traditsiooni järgides 3 põhigruppi. Esimesse ehk A-nimekirja kuuluvad haigused, mis võivad levida väga kiiresti ja  laialdaselt, haarates tihti mitut riiki, ning tekitavad puhkemisel ulatuslikku majanduslikku kahju, kuna tõrjega kaasnevad loomade hukkamine ning kaubanduspiirangud. Selliste haiguste levikul kehtestatakse taudi leviku piirkonnas karantiin ehk loomade, loomsete saaduste, sööda, seadmete ja inventari piirkonnast väljaviimise keeld ning inimeste liikumise piiramine. Kitsendused loomade ja loomsete saadutega kauplemisel kestavad veel pikka aega peale taudikolde likvideerimist. Eesti õigusruumis nimetatakse selliseid loomataude eriti ohtlikeks loomataudideks.

LOOMATAUD loetakse ERITI OHTLIKUKS, kui selle tekitajal on võime:

  • levida kiiresti loomapopulatsioonis;
  • põhjustada ulatuslikku haigestumist ja suurt suremust;
  • põhjustada suurt majanduslikku kahju;
  • ohustada tõsiselt inimese elu ja tervist.

Loomataudi kahtlusel ja puhkemisel juhindutakse põllumajandusministri kehtestatud loomataudide tõrje eeskirjadest, mille kohaselt toimub loomataudi leviku tõkestamine ja taudipunkti likvideerimine. Loomatauditõrje eeskirjad on kohustuslikud täitmiseks kõigile loomapidajatele, loomsete saaduste käitlejatele, loomataudi levialal viibivatele isikutele, järelevalveametnikele, veterinaararstidele ja teistele oma tööülesannete tõttu loomatauditõrjega seotud isikutele ning veterinaarlaboratooriumitele.

Eriti ohtlikud loomataudid on:

  • hobuste aafrika katk;
  • hobuste viiruslik entsefalomüeliit;
  • lammaste ja kitsede rõuged;
  • lammaste katarraalne palavik ehk bluetongue;
  • lindude gripp ehk lindude klassikaline katk;
  • Newcastle’i haigus e lindude aasia katk;
  • nodulaarne dermatiit;
  • Rift Valley palavik;
  • sigade aafrika katk;
  • sigade klassikaline katk;
  • sigade vesikulaarhaigus;
  • suu- ja sõrataud;
  • Tescheni haigus ehk sigade enzootiline entsefalomüeliit;
  • veiste katk;
  • veiste kontagioosne pleuropneumoonia;
  • vesikulaarne stomatiit;
  • väikemäletsejaliste katk.

Teise ehk B-nimekirja kuuluvad loomataudid, mis nii kiiresti ja kontrollimatult ei levi kui A-nimekirja loomataudid ning nende puhul karantiini ei rakendata.

Eesti õigusaktide kohaselt nimetatakse selliseid tõbesid ohtlikeks loomataudideks. Ohtlikud loomataudid on näiteks sellised Eestis kunagi varem rolli mänginud või ka praegu siin-seal välja löövad loomataudid nagu siberi katk, marutaud, veiste tuberkuloos, veiste brutselloos ja veiste leukoos ning inimestele loomse toidu kaudu ülekanduvad zoonoossed loomataudid salmonelloos ja trihhinelloos. Sellesse gruppi kuulub ka viimasel ajal maailmas palju peavalu tekitanud “hullulehmatõbi” ehk veiste spongiformne entsefalopaatia.

Kolmandasse gruppi kuuluvad loomataudid, mis puhkevad üldjuhul karja piires.

Suuremat mõju kaubandusele neil ei ole, küll aga võivad nad kõvasti kärpida konkreetse omaniku loomapidamistulusid.