Veis on olnud meie aladel juba ammustest aegadest tähtsaim põllumajandusloom ja veisekasvatus põhiline loomakasvatusharu.
Ajaloolises tagasivaates peeti veiseid alguses tööloomade ja sõnnikutootjatena, et tõsta põlluviljakust, kuna suhteliselt hästi oli arenenud teraviljakasvatus. Piima- ja lihaloomana hakati neid pidama alles XIX saj. II poolel s.o 1860ndate aastate paiku, kuid veel möödunud sajandi algul ei andnud keskmine talulehm aastas tonnigi piima. Veiste söötmine oli puudulik, pidamine kehv.
Sellel sajandil toimunud tormiline teaduse ja tehnika areng on muutnud ka veiste söötmist-pidamist, tõuaretust. Suured avastused bioloogiateaduses (DNA avastamine pärilikkuse materiaalse kandjana, geenitehnoloogia areng jne) on tublisti muutnud veiste aretuse iseloomu. Antibiootikumide, aminohapete ja bioaktiivsete ainete sünteesimine on võimaldanud toota tööstuslikult täiesti uusi söötasid, muutunud on söötmistehnika. Loomakasvatuses on kasutusele võetud arvutustehnika.
See on võimaldanud tõsta lehmade piimatoodangut, suurenenud on nende kehamass. Meie tõugudega on pikka aega tehtud sihipärast tõuaretustööd, mistõttu karjade tõuline potentsiaal on kõrge, mis võimaldab saada lehmadelt suuri aastatoodanguid (kui osataks seda potentsiaali õigesti realiseerida).
Jõudluskontrolli ASi andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2017. aasta keskmine piimatoodang 9619 kg.
Eesti Maaülikooli
veterinaarmeditrsiini ja loomakasvatuse instituut