Aretustehnika käsitleb veiste sugulise kasutamisega seotud küsimusi nagu veiste suguküpsus, füsioloogiline küpsus, tiinuse kestus, majanduslik kasutusiga, eluiga jne.
Veised saavad suguküpseks tunduvalt varem kui nad saavutavad täisarengu s.t kui saabub üldine füsioloogiline küpsus. Pullidel tekib paaritusrefleks juba 6…9 kuuselt, lehmik (s.o lehm-noorveis, ka mullikas) hakkab indlema 8…12 kuu vanuselt, tugeva söötmise korral isegi varem. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Kõige sobivam esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel on 15…17 kuud, mil eesti punast tõugu noorveised peaksid kaaluma 350 kg ja eesti holsteini tõugu mullikad 380…400 kg (Šviitsi tõugu noorveised 400 kg) s.t nende kehamass peaks moodustama 65% täiskasvanud veise kehamassist. Et sellist kehamassi saavutada, peaksid noorveised (vasikad) esimesel eluaastal kaalus juurde võtma 700 g, teisel eluaastal vähemalt 500 g ööpäevas. See eeldab noorveiste tugevat söötmist.
Kahjuks paljudes majapidamistes hoitakse noorkarja arvelt sööta kokku, selleks et lehmi paremini sööta. Tulemuseks on halvasti arenenud, alakaalulised lehmikud, keda seemendatakse vanemas eas (1998.a. kahe tõu keskmisena 22 kuu vanuselt).
Pärast tiinestumist algab tiinusperiood, mis lehmal kestab keskmiselt 9 kuud (270…290 päeva). Seega, kui noorveiseid õigel ajal paaritada, peaksid nad esimest korda poegima 24…26 kuuselt. Tegelikult 1998.a. poegisid lehmikud kahe tõu keskmisena 31 kuu vanuselt. 2006. aastal oli lehmade vanus esimesel poegimisel 29 kuud. See on liiga hilja. Tõuaretajad arvestavad nii, et kui lehmik ei ole tiinestatud 21 elukuuks, loetakse teda ahtraks; kui ta ei ole tiinestatud ka kahe aasta vanuselt, on õigem selline noorveis karjast praakida.
Esimesest poegimisest algab lehma majandusliku kasutamise periood e produktiivlooma periood. Majanduslikult on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi. On tähtis, et healt lehmalt saaks eluajal palju järglasi ja rohkesti piima. Praegu on lehmade majandusliku kasutamise periood suhteliselt lühike. 1998.a. kahe tõu keskmisena 3,5 aastat, eluiga seega 6 aastat.
2006. aastal oli lehmade keskmine vanus 5 aastat (kolme tõu keskmisena). Ka arenenud loomakasvatusega riikides on tendents, et lehmade kasutusiga lüheneb. Kui lehm end majanduslikult ei tasu (madal toodang, haigused, jms) prakeeritakse ta karjast välja. Karjast prakeeritakse ka suhteliselt suure toodanguga lehmi.
Lehmade eluiga jääb enamasti lühemaks nende tegelikust elu kestusest. Loomulikku surma surevad vaid üksikud tipplehmad. Vanusega lehmade toodang, sigivusnäitajad halvenevad ja nad prakeeritakse. Suguelu vaibub lehmadel 12…15 aastaselt, nende keskmine elu kestus on 20…25 aastat, maksimaalne teadaolev elukestus 40 aastat.