Eesmärgiks on karja jõudlusvõime suurendamine sel teel, et geneetiliselt vähemvõimekamad arendada parema genotüübiga ja võimekamate loomadega.
On tihedalt seotud põhikarja taastootmisega, kus sõltumata põhjustest madalatoodangulised lehmad asendatakse noorlehmadega ehk esmaspoegijatega. Aretusvaliku osa on selles, et põhikarja praak asendataks geneetiliselt paremate noorlehmadega. Selleks toimub eelnev hindamine, mille objektiivsus sõltub paljudest keskkonnateguritest, eriti söötmis-pidamistingimustest. Ainult soodsates tingimustes avaldub veise geneetiline eelsoodumus ehk võime.
Praktiline aretusvalik toimub pidevalt, kuid siin saab eristada teatud etappe ajalises järjestuses:
- paaridevalik;
- vasikate valik;
- lehmikute valik;
- lehmade valik.
Paaridevalik
Teiste sõnadega väljendades on tegemist seemendusplaani koostamisega. Tavaliselt toimub see kalenderaasta piires. Esmalt tuleb määrata lehmade koosseisust need, keda enam ei seemandata. Need on lehmad, kes eelmisel laktatsioonil põhjustasid kahtlusi toodangutaseme tõttu, on liiga kaua kinni, olid haiged, vanus eeldab toodangu langust või aretusväärtuse viimase hinnangu alusel kuuluvad karja halvemate hulka. Lõplik otsus tehakse tavaliselt siis, kui nad poegisid uuesti ja käes on kahe kontroll-lüpsi tulemused. Kahtlematult tuleb ette korrektiive.
Seemenduskontingendi moodustavad lehmad, lähiajal poegivad tiined mullikad ja seemendusealised lehmikud. Kui tiined mullikad on poeginud, tulevad nad seemendada testpullide spermaga. Nii toimub kõigis maades. Siin arvestatakse vaid sellega, et esmaspoegija ja testpull poleks põlvnemiselt lähedalt suguluses.
Ülejäänud lehmade seemendamiseks on omanikul õigus valida pulli oma soovi järgi. Näiteks Saksamaal ja teistes arenenud veisekasvatusega maades tellitakse spermat mitte ainult oma riigi teistelt aretusühingutelt, vaid vastavalt lehmakarja aretusväärtusele ja rahalistele võimalustele ükskõik millisest riigist. Viimasel ajal ka embrüosid.
Eestis on need ajad alles ees. Praegu saavad välismaist spermat kasutada parimad karjad, kus on pulliemad ja aretusühistud toetavad spermahinda. Kuid esimesed välistellimused on täidetud.
Oma karjale pullide valikul tuleb esmalt selgeks teha, mis on lehmakarja nõrgad kohad, kas jõudlusnäitajates või välimikus. Põhireegliks on, et tuleb valida pull, kes tütarde andmetel seda parandab. Kui karjas on mõne tunnuse osas suur variatsioon, tuleb eelistada pulli, kelle tütred olid väikese omavahelise variatsiooniga. Eesmärgiks olgu siiski suurema suhtelise aretusväärtusega pullide kasutamine. Ainult erakordselt kõrge SAV-ga pulli korral võib piirduda ühe pulliga. Tavaliselt tuleks kasutada ikkagi 2-3 pulli isegi talu karjas, rääkimata mõnesajalisest ühistu lehmakarjast.
Välimiku järgi tuleb eelistada pulle, kelle tütred on suuremad, tagajalad suurema nurgaga ja peatähtis, et udar on pikk, tugevasti kinnitunud ning nisad on sobivad masinalüpsiks.
Sageli ei jätku spermat või ei rahulda hinnatud pullide tase ja tekib soov valida hindamata pullide hulgast. Aluseks tuleb võtta põlvnemisindeks või põlvnemisandmed. Nendest on tähtsuse järjekorras:
- isa tütarde ehk noorpulli poolõdede aretusväärtus;
- emaisa tütarde aretusväärtus;
- ema jõudlusnäitajad.
On teatud risk, aga tihti saadakse väga hea kombinatsioon ja seda teistest märgatavalt varem.
Mullikate seemendamiseks tuleb valida pullide hulgast, kelle järglased on sündinud kergesti. Kui lehmade viljakus on hea, seemendatakse vaid osa mullikatest kõrge aretusväärtusega pullidega ja teise osa võib seemendada seni hindamata pulliga või isegi väiksekasvulise lihatõugu pulliga.
Vasikate valik
Vasikate sünnimassi registreerimine pole alati täpne. Plaanimajanduse tingimustes näidati sünnimassi väiksemana, et sellega suurendada massi-iivet. Eesti punaste ja mustakirjut tõugu vasikate sünnimass on normaalselt 38…45 kg, eesti maatõul 30 kg ringi. Ettevaatusele sunnib liialt väike sünnimass, kuna vasikas võib ka edaspidi kasvada aeglaselt. Ka väga suured vasikad võivad olla esialgu loiud ja aeglaselt kasvada.
Kui veiseliha hind on soodne, ei tehta vasikate hulgas valikut enne kuue kuu vanust. Eraldatakse lehm- ja pullvasikad, sest saabub puberteediiga. Tavalises karjas lähevad pullvasikad ja madalama väärtusega lehmvasikad nuumaratsioonile. Lehmvasikate valiku aluseks on põlvnemisindeks, välimik, kasv ja areng. Esimestena tuleb arvestada nuumarühma ilmsete välimikuvigadega (nõgus selg, väga püstised jalad, korrapäratud sõrad), kängunud (väiksem kehamass, ülemäära karvane, kaua põdenud) või sünnivigadega vasikas. Lisaks neile saab viia nuumarühma veel mõned madala aretusväärtusega lehmvasikad.
Kahjuks on Eestis veiseliha hind nii madal, et majanduslikult ei tasu noorveiseid nuumata. Seepärast on enamuse pullvasikate ja praagiks tunnistatud lehmvasikate saatus karm – nad tapetakse 4-6 nädala vanuses.
Tõukarjades, eriti aretuskarjades jäetakse kõrgeima põlvnemisindeksiga pullvasikad kasvama ja müüakse tõupullikutena. Siin tuleb arvestada, et sageli jäävad suurema aretusväärtusega pullikud oma kasvus ja arengus maha. Nad vajavad enam hoolt söötmisel ja pidamisel. Lehmvasikad jäetakse enamuses kasvama ja praagitakse ainult ilmsete vigade tõttu.
Lehmikute valik
Noorveiste karjas toimub sündmusi igal päeval, mis võivad põhjustada lehmikute haigestumisi, traumasid või isegi huku. Aretusvaliku ajaks on seemendusea saabumine. Eesti veisetõugudele on optimaalseks vanuseks 15-17 kuud.
Seemendusrühma valikul võetakse aluseks kehamass ja välimik. On normaalne, kui selles vanuses eesti punane lehmik on 350 kg ja eesti mustakirju lehmik üle 380 kg. Jalad peavad olema korraliku seisuga eest-tagant- ja külgvaates. Sõrgade kuju peab olema normis, kui vaja, tuleb värkida. Eelistada tuleb sirge seljajoone, pika ja laia laudjaga ning suhteliselt kõrgejalgseid ja suurekasvulisi lehmikuid.
Seemendusrühma tuleb valida rohkem lehmikuid, kui on vaja karja uuendamiseks, sest osa neist ei tiinestu. Aga tiined lehmikud on ka küllalt hea müügiartikkel.
Vasika- ja lehmikueas on raske prognoosida tema piimajõudlust lehmana. Igaühe kogemus kujuneb aastate jooksul, kuid väljendada seda õpetussõnadena on peaaegu võimatu. Kõige kindlam on otsustada ikkagi põlvnemisandmete ning lehmiku kasvu ja arengu järgi. Lehmik peab olema elava iseloomuga, aga käituma rahulikult karjakaaslaste ja inimeste suhtes.
Lehmade valik
Piimalehma tunnused hakkavad reljeefsemalt ilmnema tiinuse viimastel kuudel enne 1. poegimist. Keha võtab juurde laius- ja sügavusmõõtmetes, paraneb toitumus. Kiiresti areneb udar, kujuneb välja näärmekude ja suureneb maht. Näha on nisade kuju ja arv. Tihti on lehmikutel nn. lisanisad kas udara tagaküljel või esi – ja taganisade vahel. Vähemhäirivad on tagumised lisanisad, kuid vahenisad võivad hakata pärast poegimist lakteerima. Lisanisad tuleb eemaldada operatiivselt mõni kuu enne esimest poegimist, milleks tuleb kasutada veterinaari abi.
Viimasel tiinusekuul läheb udar tursesse, mis näitab udara kuju ja asetust tulevikus. Udara turse haarab ka eesudara ja tagaudara. Eelistada tuleb noorlehmi, kel turses udar oli pikk ja lai, kuid mittesügav. Tagajalgade seis peab olema avar. Kui esineb kooskandsus, seab see ohtu udara välisseina.
Hea piimalehma tunnuseks on udara rikkalik verevarustus, mis avaldub pindmises veresoonestikus ja udaraveeni või piimakaevu läbimõõdus. Piimakaevuks nimetatakse avaust kõhuseinas, mille kaudu udaraveen suubub kõhuõõnde. Seda mõõdetakse näppude surumisega avausse. Heal lehmal mahub vähemalt kahe, veelgi parem kui kolme sõrme otsad.
Piimalehm peab korduvalt poegima, sünnitama terveid ja elusaid vasikaid. Kerge sünnituse eelduseks on ema avarad sünnitusteed, mis avaldub laudja laiusmõõtmetes ja pikkuses. Nendest tähtsam on isegi pikkus ja veel laudja asend horisontaaljoone suhtes. Tõusva laudja (päraluunukk on kõrgemal ristluunukist) ja madala sabajuurega lehmadel kulgeb sünnitus raskelt, mis võib ohtu seada järglase, vahel isegi ema. Parem on, kui laudjas on veidi langev (mitte luipu).
Küllalt sügav rindkere ja kere keskosa mahutavad hästi arenenud kopsud ja südame, mis tagavad hapnikurikka vere ning seedeelundid, mis on võimelised seedima mahukaid põhisööda (rohi, silo) koguseid. Seega on eelistatud suure raamiga – pika kehaga ja kõrged lehmad.