Eestis kohtab harva lihatõugu veiste karjasid. Kõige arvukam on olnud herefordi tõug, mille esindajaid oli kunagi 2000 ringis. Nüüd on nende arv vähenenud üle 2 korra. Oli üksikuid karjasid ka šrolee tõust. Praegu kujundatakse limusiini karja Kaius Raplamaal.
Lihatõugude levik Eestis on märgatavalt väiksem Soomest või Rootsist, rääkimata Taanist, Saksamaast, Hollandist ja teistest Europamaadest. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et Eestis pole kunagi makstud ekstrahinda lihatõugu veiste liha eest. Eriti lootusetu on veiseliha tootmine liberaalse turumajanduse tingimustes. Lühikese karjatamisperioodi tõttu ei suudeta konkureerida maadega, kus lihaveiseid peetakse aastaringi karjamaal. Seni subsideeritakse veiseliha tootmist Euroopa Liidu maades ja makstakse eksporditoetust. Nende tingimustega konkureerida pole majanduslikult mõeldav.
Et veiseliha hind oli tänu EL toetusele soodne ja samas talus korraga pidada piima- ja lihaveiseid polnud otstarbekas, hakati arenenud loomakasvatusega maades neid lehmi, kellelt oma karja täiendust ei võetud, seemendama lihatõu pullide spermaga. Sündinud ristandvasikad müüdi soodushinnaga, näiteks Hollandis oli hinnalisa 160 kuldnat, nuumafarmidele. Vahel nuumati need oma karjas ja saadi ekstrahind liha realiseerimisel. Hollandis seemendati 80ndate aastate lõpus üle 12%, endises Saksa DV-s isegi 24% piimalehmadest lihatõugu pullidega. Nüüd on ristamise ulatus stabiliseerunud 5-7% tasemele lehmade arvust.
Eestis alustati ristandvasikate tootmist juba 4-5 aastat tagasi, kui itaallaste ettepanekul osteti piemonti pullide spermat. Kehtnasse osteti Soomest limusiini pull, Märjale 2 aberdiin-anguse pulli ja šrolee tõu spermat. Teaduslik uurimistöö on tõestanud, et raskeid sünnitusi ristandvasikate korral pole enam,kuigi tiinuse kestus oli 5-6 päeva pikem. Ööpäevased massi-iibed on mõnevõrra suuremad suurekasvuliste tõugude (šarolee, limusiin) järglastel. Lihajõudluses on enamasti edu suurema tapasaagise (+3…6%) tõttu, ka luude osatähtsus on 2…3% väiksem. Järelikult on pehme liha väljatulek suurem. Müües nuummullikat elusloomana tuleb nendel asjaoludel taotleda kõrgemat hinda või realiseerida väiketapamajade kaudu kindlate lepingute alusel. Praeguste hindade korral oleks kõige soodsam müüa ristandvasikaid välismaale, kuid seni pole ekspordi süsteem käivitunud mitmesuguste formaalsuste tõttu.
Kui võrrelda lihatõugu veiste pidamist ja ristandvasikate nuumamist, on majanduslikult eelistatud ristandvasikate nuumamine. Lihalehm ei anna farmile muud sissetulekut, kui järglase tapamajja realiseerimisest saadav sissetulek. Järelikult nuumlooma üleskasvatamise ja nuumamiskuludele lisandub veel ema ühe aasta söötmis-pidamiskulud. Ristandvasika ema annab lisaks piima üle vasika vajaduse ja katab sellega oma söötmis-pidamiskulud ning ristandmullika kulutused on sedavõrd väiksemad.
Ristamine on mõeldav farmis, kus lehmade tiinestumine on 90% lähedal. Kui tiinestub aga ainult 80% või veel vähem lehmi, tuleb kõik lehmvasikad üles kasvatada oma karja täienduseks, ja lehmadest ei jää vaba kontingenti lihapullidega seemendamiseks. Mõeldav on seemendada ka mullikaid lihapulliga, kes peab oma järglaste alusel olema hinnatud kui kergesti sündivate vasikate isa ja surnultsündide sagedus on madal.