Lehmi tiinestatakse kas loomuliku paarituse teel s.t paaritatakse pulliga või kasutatakse kunstlikku seemendust. Praegu kasutatakse valdavalt kunstlikku seemendamist, kuigi on ka erandeid. Suuretoodanguga karjades peetakse tavaliselt ka sugupulli. Kui lehm pärast mitmekordset kunstlikku seemendust ei tiinestu, proovitakse pulliga, et lehmalt ikkagi vasikas saada.
Lehmade kunstlik seemendamine on tänapäeval kõige tõhusam seemendamise viis. Sel puhul on vaja üleval pidada tunduvalt väiksemat arvu sugupulle kui loomulikul paaritamisel. See säästab nende pidamiskulusid ning sugupullidena kasutatakse väga kõrge väärtusega tõuloomi.
Loomulikul paaritusel tuleb üleval pidada üks pull 50 lehma kohta, kunstliku seemendamise puhul saab ühe pulli spermaga tiinestada aastas keskmiselt 600…700 lehma, kuna kasutatakse lahjendatud spermat. Sügavkülmutatud sperma kasutamisel, mis on praegu levinud sperma konserveerimise viis, isegi üle 10 000 lehma. Selleks kogutakse eriti kõrge tõulise väärtusega pullidelt nende eluajal maksimaalselt spermat, mis säilitatakse vedelas lämmastikus -196° juures tuubides või kõrrekestes. Enne seemendamist sulatatakse sperma 40° juures vastavas lahuses üles ja kasutatakse. Sügavkülmutatud spermat on lihtne transportida kaugete maade taha väikestes konteinerites (bussiga, laevaga, lennukiga). Spermat võib säilitada aastaid ja seda saab kasutada pikka aega, isegi pärast pulli surma. On olemas spermapangad, kust on võimalik alati saada soovitud ja sobiva pulli spermat. Spermat võib ka importida kas USA-st, Hollandist või mujalt, kui ainult rahakott kannatab.
Kui kunstlik seemendus võimaldab saada hulgaliselt järglasi healt pullilt, siis embrüosiirdamisega ka kõrge tõulise väärtusega lehmadelt. Tavaliselt annab lehm aastas vaid ühe järglase, embrüosiirdamise abil saab seda arvu mitu või isegi mitukümmend korda suurendada. Nii võib ühelt lehmalt saada aastas rohkem vasikaid kui tavaliselt kogu tema elu kestel.
Lehm võib oma elu jooksul toota kuni pool miljonit munarakku. Nendest kasutatakse ära vaid mõned. Healjuhul toovad pika elueaga lehmad ilmale 8…10 vasikat, Uus-Meremaal saadi embrüosiirdamise teel ühelt lehmalt aastas 83 järglast. Tavaline on paarkümmend vasikat aastas.
Embrüosiirdamisel kutsutakse doonorlehmal (kõrge tõulise väärtusega lehm) esile superovulatsioon, s.o mitme munaraku üheaegne vabanemine. Seejärel seemendatakse lehm kõrgeväärtusliku pulli spermaga. Teatava aja järel on embrüod arenenud soovitud staadiumini ning liikunud munajuhast emakasarve. Nüüd järgneb embrüote väljaloputamine. Väljapestud embrüod istutatakse madalama tõulise väärtusega loomade emakaisse n.o retsipientloomad, kes tiinestuvad ja kannavad vasika ilmale. Selliselt on võimalik parandada karja tõulist väärtust, tõsta piimatoodangut ja parandada loomade tervist.
Meil tehti esimene viljastatud munaraku siirdamine (transplantatsioon) 26.02.1982.a. Rahinge suurfarmis, kuid mullikas (retsipient) ei tiinestunud. 17.06.1984.a. sündis Laatre suurfarmis (Valgamaal) esimene siirdatud embrüost saadud vasikas. Embrüosiirdamisest saadud vasikad on kallid. (Praegu tehakse embrüote siirdamisi kõrge tõulise väärtusega karjades. (Estonia O/Ü)