Iga piimakarjakasvatusega tegeleva farmeri eesmärk on saada võimalikult rohkem tulu piima, tõuloomade ja veiseliha müügist. Selleks on tarvis luua terve, suuretoodanguline piimakari. Et lehma piimajõudlus ja tervis muutub vananedes, tuleb piimakarja pidevalt uuendada ehk taastada. Karja uuendamise e taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade asendamist noorloomadega. On normaalne, et karja täiendus kasvatatakse üles oma talus või ühistu karjas. Kuigi väärtuslike tõuloomade juurdeostmine on otstarbekas, peab selleks olema raha.

Seega ongi tähtsaks praktilise tõuaretustöö võtteks tõuloomade valik. Selleks tuleb hinnata tõuloomade aretusväärtust kompleksselt – põlvnemise, järglaste omaduste, välimiku, udara ehituse, jõudluse jt tunnuste ja omaduste järgi. Tõuloomade valikut karjas tehakse pidevalt alates vasika sünnist kuni looma väljaprakeerimiseni karjast. Eri vanuses loomi hinnatakse eri kriteeriumide järgi.

Esimene valik toimub vasikaeas. Kui palju vasikaid kasvama jäetakse sõltub turusituatsioonist. Kui veiseliha hind turul on soodne, jäetakse kõik sündinud vasikad kasvama. Poole aasta vanuselt eraldatakse lehmikud pullikutest (sest nad saavad suguküpseks). Seejärel lähevad kõik pullikud ja madala tõulise väärtusega lehmikud nuumale. Nuumarühma valitakse ilmsete väilimikuvigadega, kängunud, sassis karvaga, kaua aega põdenud lehmikud, sellised, kelle puhul on ilmne, et nendest ei saa häid piimalehmi. Need realiseeritakse 15…18 kuu vanuselt. Siinkohal peab märkima, et piimatõugu noorveised tikuvad nuumamisel liigselt rasvuma ja nende liha on madalama kvaliteediga kui lihatõugu noorveiste liha.

Praegu kasvatatakse meil lihatõugudest vähesel arvul herefordi ja limusiini tõugu veiseid.

Kahjuks oli Eestis vahepeal veiseliha kokkuostuhind nii madal, et noorveiseid ei tasunud üldse nuumata. Seetõttu sündinud pullvasikad ja praagiks tunnistatud lehmvasikad tapeti enamuses 4…6 nädala vanuselt. Seda liha sai müüa vorstitööstustele.

Karja täienduseks välja valitud lehmikud jäetakse kasvama karja uuendamiseks.

Tõuloomadeks väljavalitud vasikate esimene hindamine toimub teisel-kolmandal elukuul põlvnemisandmete alusel Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) arvutites vastavalt looma omaniku ja aretusühingu tellimusele.

Teine valik toimub kasvamajäetud lehmikute hulgas seemendusea saabumisel (15…17 kuu vanuselt). Hinnatakse nende välimikku 100 punkti süsteemis, kehamassi ja üldist arengut. Hindab karjakontrolli assistent või tõuaretuse zootehnik. Selles vanuses peaksid noorveised olema saavutanud 65% täiskasvanud lehmade elusmassist (350 kg EP tõugu lehmikud, 380…400 kg EH), olema ilusa välimiku, harmoonilise, tõutüübile vastava kehaehitusega. Hindamistulemuste alusel valitakse välja seemendusrühma mullikad. Neid valitakse välja tavaliselt rohkem kui on vaja karja uuenduseks. Need, kelle välimik, üldine areng, kehamass ei vasta nõuetele, praagitakse hiljem välja. Ülejäänud lehmikud tuleb seemendada. Lehmikud tuleks esimest korda ka meil (nagu arenenud loomakasvatusega riikides) seemendada testpullidega (noored pullid). Lehmade seemendamisel on omanikul õigus valida pull, kelle spermat kasutada oma äranägemise järgi. Meil seda moodust alles juurutatakse. Looma omanik võib spermat tellida ükskõik kust, kui rahakott kannatab, võib tellida ka embrüoid. Praegu saavad välismaalt imporditud parimate pullide spermat kasutada ainult parimate karjade omanikud, kuna see on väga kallis.

Lehmade välimikku hindab aretusühistu ekspert 1. ja 3. laktatsioonil lineaarse (1…9) skaala järgi 2…4 laktatsioonikuul. Lineaarse skaala järgi hindamisel peavad hinnatavad tunnused omama majanduslikku väärtust, olema päritavad ja iseloomustama tõu eripära. Rahvusvaheline organisatsioon INTERBULL on seadustanud, et välimikku tuleb hinnata vähemalt 12 tunnuse alusel, mille äärmuslikke hinnanguid väljendatakse järgnevalt:

  • suurus – väike-suur;
  • kere sügavus –  väike-suur;
  • laudja sirgus – tõusev-luipu;
  • laudja laius – kitsas-lai;
  • sõranurk – lame-püstine;
  • eesudara kinnitus – nõrk-tugev;
  • nisade asetus –  ebaühtlane-ühtlane;
  • nisade pikkus – lühikesed-pikad;
  • jne.

Hinnangu andmed registreeritakse iga lehma algarvestusandmetes ja hindamistulemused säilitatakse PRIKi arvutite andmebaasides.

Lehma välimikku hinnatakse sõltumata lineaarsest hinnangust üks kord aastas 100 punkti süsteemis. Üldhinnang antakse kolme põhinäitaja järgi:

  • udara eest – maksimaalselt 50 punkti;
  • tõutüüp ja üldine areng – maksimaalselt 30 punkti;
  • jalgade seis – maksimaalselt 20 punkti.

Saadud punktide summa järgi hinnatakse lehmade välimikku järgmiselt:

  • vähemalt 90 punkti – suurepärane;
  • 85…89 punkti – väga hea;
  • 80…84 punkti – täiesti hea;
  • 75…79 punkti – hea;
  • 65…74 punkti – rahuldav;
  • alla 65 punkti – halb.

Jõudlusnäitajatest hinnatakse lehmadel 305 päeva piima-, piimarasva-, piimavalgutoodangut ning piimarasva- ja valgusisaldust. Jõudlusnäitajate alusel arvutatakse jõudlusindeks (JI), kus võrreldakse iga lehma piima-, piimarasva ja valgutoodangut karja keskmisega ning saadud aretusväärtus (AV) korrutatakse regressioonikordajaga, mis näitab iga tunnuse majanduslikku osatähtsust:

JI = -0,02 piimatoodangu AV + 14 piimarasvatoodangu AV + 42 piimavalgutoodangu AV
Nagu valemist nähtub, antakse valikul suurem eelistus piimavalgutoodangule, vähetähtsaks peetakse piimatoodangut.

Hinnatakse veel lehmade poegimiskergust järgmise koodi alusel:

  • kerge – 0;
  • normaalne (abistab 1 inimene) – 1;
  • raske (abistab 2 või enam inimest) – 2.

Teistes maades hinnatakse veel ka lehmade lüpsikiirust piimahulga alusel ühes minutis. Eestis pole veel piisavalt tehnilisi vahendeid, et seda teostada. Kõik andmed lehmade kohta on PRIA arvutite andmebaasides.

Selliselt saab tõuloomi valida nendes karjades, kus on sisse viidud karjakontrollarvestus (praegu 73,5% lehmadest). Kuid on ka selliseid väikseid perefarme, kus peetakse ainult 2…3 lehma ja nende tõulise väärtuse kohta ei peeta mingit arvestust. Perenaine hindab lehma selle järgi, kuidas ta piima annab. Ka nendes perefarmides tuleb uuendada karja, muretseda juurde uusi lehmi. Need kasvatatakse üles tavaliselt oma karjast saadud vasikatest, kuid sageli tuleb lehmi ka osta. Lehmad on kallid, neid peab oskama valida. Kuidas seda teha?

Hea piimalehma tunnused. Hea piimalehma tunneb ära juba välisel vaatlusel. Tal on suur ühtlaselt arenenud näärmerikas udar, mis on enne lüpsi piimast tulvil, pärast lüpsi langeb kokku nagu käsn. Katsudes on näärmekoerikas udar sõmerjas.

Kui udara suurus lüpsmise järel oluliselt ei muutu, on see sidekoerikas udar. Sellist udarat nimetatakse ka liha- või rasvaudaraks ja sellest saab vähe piima.  Et udaranäärmed saaks palju piima sünteesida, peab udarast ohtralt verd läbi voolama (1 l piima sünteesimiseks 400…500 l). Selleks peab lehmal olema hea verevarustus, südametalitlus. Verevarustuse üle võib otsustada kõhu all olevate veresoonte s.o piimasoonte (udaraveenide) kaudu. Heal piimalehmal on need laktatsiooniperioodil suured, jämedad. Piimasooned sisenevad rinnaõõnde kõhu allosas asuvate piimakaevude kaudu. Suure toodanguga lehma tunnuseks peetakse seda kui piimakaevud on sõrmega katsudes suured.

Küljelt vaadates on hea piimalehm pikenenud kolmnurgakujulise kehaga (pea poolt on keha kitsas, laieneb tahapoole).

Hea piimalehma tunnuseks peetakse ka seda kui roided on tugevasti tahapoole suunatud, roiete ja selgroovaheline nurk moodustab nürinurga. Roided on laia vahega. Hea piimalehma luustik on peen, karvkate lühike, läikiv. Nahk õhuke (viimase roide kohalt võtta sõrmede vahele).
Lihaloomade poole kalduvatel lehmadel on keha silindrikujuline, küljelt vaadates moodustab enamvähem ristküliku. Keha on pealtvaates lai, jalad laia asetusega – madalad, kael lühike, paks, udar väike, nahk paks, taignataoline, karvastik jäme, pikk.