Suure töökoormusega lüpsjad eksivad sageli lüpsieeskirjade vastu. Selle tagajärjel kannatab toodang ja lehma tervis. Seepärast on viimastel aastakümnetel tegeldud palju lüpsi automatiseerimisega. Selle eesmärkideks on vähendada lüpsiga seotud töökulu (näit nisakannude automaatne eemaldamine lüpsi lõpul) ja parandada lüpsikvaliteeti. Samuti on lüpsiprotsessi muudetud lehma füsioloogilistele nõuetele vastavamaks, kusjuures reguleeritakse lüpsivaakumit ja selle pulsatsiooni sõltuvalt lüpsi käigust (vaata pilti).

Elektroonselt juhitavad automaatse altvõtuga lüpsiaparaadid lüpsiplatsil

Masinlüpsialastes uuringutes on suurt tähelepanu pööratud udara ettevalmistusele, udara stimuleerimisele, lüpsiparameetrite kontrollile ja järellüpsile. 1980-ndate aastate keskel hakati lüpsimasinaid varustama piimavooluanduri, lüpsilõpu indikaatori ning nisakannude automaatse eemaldamise manipulaatoriga.

Uusimates lüpsiseadmetes juhitakse pulsaatori taktsagedust, taktisuhet, lüpsimasina käivitamist, töörežiime ja seiskamist kontrolleri abil. Elektronjuhtimine on võimaldanud luua lüpsimasinaid, mis stimuleerivad lüpsi algfaasis udarat kiire vaakumpulsatsiooniga (~300 min-1), ohjavad lüpsirežiimi, lähevad automaatselt üle järellüpsile, ja piimavoolu vähenemisel alla teatud läviväärtuse lõpetavad lüpsi.

Praeguseks on arengus jõutud automaatsete lüpsisüsteemide (ingl k lühend – AMS) kasutamiseni. Need võimaldavad lehmi lüpsta täielikult inimsekkumiseta ning seetõttu nimetatakse neid sageli ka lüpsirobotiteks. Lisaks kasutatakse veel nimetust – vabatahtlik lüpsisüsteem (ingl k lühend – VMS), mis viitab sellele, et lüps toimub selvelüpsina lehma tahte järgi. Automaatlüpsi kasutuselevõtt oli viimaseks lüliks, mis tuli lahendada, et rakenduks täisautomaatne piimatootmine ehk piimatootmise selvetehnoloogia.

Väino Poikalainen