Lisaks piima kvaliteedinäitajatele ja kogusele, on lüpsiroboti juures otstarbekas koguda ka mitmesugust muud loomade füsioloogilist seisundit, tervist ja heaolu kajastavat informatsiooni. Nii näiteks saab lehmade jalahaiguste ja -vigastuste varaseks avastamiseks monteerida lüpsilatri põrandasse jõuandurid (pilt 1). Nende andurite signaalide dünaamika iseloomustab lüpsilatris viibiva looma jalgade koormust.
Lüpsiroboti ja sellega liidetud mõõtesüsteemide abil registreeritavad andmed edastatakse osalt eeltöödelduna juhtarvutisse, kus need salvestatakse majandamiseks ja karja kontrolliks vajalikku andmebaasi. Et võimalikult paljud lehmad külastaksid lüpsirobotit regulaarselt, normeeritud sagedusega, komplekteeritakse see peibutussööda dosaatori ja automaatse sorteerimissõlmega. Viimase automaatvärav suunab need loomad, kelle lüpsist ei ole möödunud veel küllaldaselt aega, robotist või selle ootealast mööda. Kuuetunnise piirangu korral järgmisele lüpsile pääsuks külastavad lehmad robotit keskmiselt kolm korda ööpäevas. Kokku on lehm siis lüpsiga seotud 40-51 minutit päevas, sellest kulutab lüpsi ooteks 6-16 minutit ja viibib lüpsiroboti piirete vahel 8,4-9,4 minutit.
Pilt 1. Lüpsilatri põrandasse monteeritavad jõuandurid töötavad rasketes keskkonnatingimustes
Lehma viibimine lüpsirobotis koosneb hooldus- ja lüpsiajast. Hooldusaja määravad operatsioonid, mis on määratud lehma sisenemise ja väljumisega, nisade ettevalmistuse, nisakannude allapaneku ning lüpsijärgse desinfitseerimisega. Lüpsiaeg on määratud lüpsi alguse ja lõpuga ning selle kestus oleneb toodangust ja väljalüpsi kiirusest. Lehmade optimaalse arvu korral sooritab lüpsirobot keskmiselt 150-200 lüpsi ööpäevas.
Kui lehmad külastavad ühelatrilist robotit 3 korda päevas, suudab see teenindada 50-60 lehmast koosnevat rühma. Tegelikult tuleb seejuures arvestada ka lehmade tühikäikude aja (mil lehma ei lasta lüpsilatrisse), lüpsiroboti teenindamiseks (regulaarseks diagnostikaks ja süsteemide pesuks) vajaliku aja ja teatud perioodidega, millal lüpsilatri külastatavus on madal lehmade loomupärase käitumise tõttu. Kõrgeks loetakse automaatse lüpsisüsteemi kasutust, kui lüpsirobot töötab 80% ööpäevast.
Lehmad kasutavad lüpsirobotit suhteliselt ühtlaselt kogu ööpäeva jooksul, kusjuures iga kahe tunni jooksul toimub keskmiselt 8-9% lüpsidest. Tavalisest madalam on külastatavus öösel kell 2.00-4.00 vahel. Hommikuti (8.00-10.00) ja õhtuti (18.00-20.00) aga tekib lüpsile pääsuks järjekord.
Suurim päevane piimatoodang saadakse 4-5-tunniste lüpsiintervallide korral. Siis külastab iga lehm lüpsirobotit keskmiselt neli korda ööpäevas. Suurenenud lüpsikordade arvu korral täheldatakse ka udarahaiguste teatud vähenemist. Kuigi lüpsiroboti kasutamine parandab lüpsihügieeni ja piima kvaliteeti, on samad näitajad seni veel mõnevõrra paremad lüpsiplatsi kasutamisel.
Lüpsiroboti kasutamise efektiivsus oleneb ka üldistest tehnoloogilistest lahendustest, kusjuures eriti oluline on lehmade liikluse otstarbekas korraldamine. Eristatakse nn sundliikumise ja vabaliikumise skeemi. Sundliikumisel on liikumiskäikudesse seatud ühes suunas avanevad väravad, mis tekitavad ringliikluse puhke-, lüpsi- ja söömisala vahel. Sellega sunnitakse lehma minema puhkealalt söömisalale lüpsiala kaudu. Lüpsiala juures paikneb identifitseerimisvärav, mille läbimisel lehm juhitakse söömisalale kas läbi roboti piirete (toimub lüps) või lüpsilatrist mööda (lüpsi ei toimu). Niisugune liiklusskeem välistab lehma lüpsmata jätmise (pilt 2).
Vaba liikumisskeemi korral ei ole juurdepääs lüpsilatrile seotud sunnitud liikumisega puhke- ja söömisala vahel, vaid oleneb lehma tahtest. Asjatu tunglemise vältimiseks lüpsiroboti juures võidakse kasutada siis täiendavat puhkeala, kuhu pääsevad automaatse eraldusvärava kaudu ainult lüpsile lubatavad lehmad (pilt 3). See suurendab lüpsiroboti jõudlust, sest lüpsijärjekorda ei satu lehmad, keda antud hetkel pole vaja lüpsta.
Robotlüpsi kasutuselevõtul tuleb arvestada lehmade võimalikke adaptatsiooniraskusi ning soodustada neil roboti külastamisharjumuste kujunemist. Kui juba toimiva robotlüpsiga lauta tuuakse uus lehm, siis omandab loom selle kasutamisoskuse suhteliselt kiiresti tänu jäljendavale käitumisele.
Kogu karja üleviimisel näiteks lüpsiplatsiga lüpsilt robotlüpsile võib õppimisperiood osutuda küllalt pikaks ning vanemate lehmade puhul ei tarvitsegi kõik isendid lüpsilatris käimisega kohaneda. Eriti raskesti kohanevad lüpsirobotiga lõaspidamisel olnud lehmadel. Kohanemisprobleeme saab muuhulgas vähendada sellega, et osa karja lehmi viiakse ajutiselt mõnda juba tegutsevasse robotlüpsiga lauta, kust tagasitooduna muutuvad need lüpsilatri külastamisel jäljendava käitumise eeskujuks ülejäänud lehmadele karjas.
Pilt 2. Robotlüpsiga lauda skeem sundliikumise kasutamisel:
1 – puhkelatrid;
2 – teenindusala;
3 – söödalava;
4 – söömisala;
5 – liikumiskäigud;
6 – ühesuunalised väravad;
7 – eraldusvärav;
8 – lüpsirobot;
9 – olmeruum;
10 – piimaruum.
Lehmade jäljendav käitumine tekitab aga probleeme robotlüpsi rakendamisel karjatusperioodi ajal. Kui lehmadel on automaatlüpsiga laudast vaba juurdepääs vahetus läheduses asuvale karjamaale, siis süsteem toimib suhteliselt hästi.
Kui aga karjamaa paikneb kaugel, vallandub lehmadel sünkroniseeritud käitumine. Seetõttu läheb lauta kogu kari korraga, tekitades pikki lüpsijärjekordi. Lahenduseks oleks karjamaal paiknevate lüpsirobotite kasutuselevõtt, kuid suhteliselt suur energia- ja veetarve teeb selliste robotite loomise tehniliselt raskeks.
Lüpsirobotid on piima tootmisel võitmas populaarsust eelkõige raske töö osakaalu vähenemise tõttu. Sõltuvalt pidamisest, söötmisest, piimakvoodist ja tööjõu kasutamisest saab sellega säästa 5,6-22,4% tööaega. Majandusliku tasuvuse kohta on saadud vastuolulisi andmeid, eriti kui robotit võrreldakse lüpsiplatsiga. Ühe looma kohta tehtavate kulutuste ja üldiste majandamiskulude osas on lüpsiplats robotist odavam. Samal ajal suureneb lüpsiroboti kasutamisel piimatoodang keskmiselt umbes 10% ja sama palju väheneb piima tootmisega seotud tööjõukulu.
Helsingi Ülikoolis tehtud uuringutes olulist üldise töökulu vähenemist ei täheldatud, kuid töö iseloom muutus märgatavalt komfortsemaks. Enamus lüpsiroboti kasutajaist peabki automaatlüpsi põhiliseks eeliseks seda, et piimatootja pole enam nii tihedalt seotud kindla töögraafikuga ja saab paindlikumalt planeerida oma ajakasutust.
Pilt 3. Robotlüpsiga lauda skeem ooteala kasutamisel:
1 – puhkelatrid;
2 – söödalava;
3 – eraldusvärav;
4 – ooteala;
5 – lüpsirobot;
6 – olmeruum;
7 – piimaruum.
Kirjandus
Ketelaar-de Lauwere, C. 1999. Cow Behaviour and Managerial Aspects of Fully Automatic Milking in Loose Housing Systems. Wageningen: Thesis Wageningen, 189 p.
Koning de, K., Vorst van der, Y., Meijering, A. 2001. Automatic Milking: Experience and Development in Europe. – Milkproduction.com. http://www.milkproduction.com
Koning de, K. 2002. Robotic Milking. – Roginski, H. (Editor-in-Chief). Encyclopedia of Dairy Sciences. Academic Press, p. 2038-2045.
Pastell, M., Takko, H., Hautala, M., Poikalainen, V., Praks, J., Veermäe, I., Ahokas, J. 2005. Monitoring cow health in a milking robot. – Cox, S. (Editor). Precision Livestock Farming ’05. Wageningen: Wageningen Academic Publishers, p. 187-192.
Reinemann, D. J. 2002. Hygiene in Dairy Production and Processing. – Roginski, H. (Editor-in-Chief) Encyclopedia of Dairy Sciences. Academic Press, p. 1360-1366.
Suokannas, A., Salovuo, H., Ronkainen, P., Heino, A., Hovinen, M., Kasanen, I., Raussi, S., Kaihilahti, J., Aisla, A.-M., Saastamoinen, S., Alasuutari, S., Manninen, E. 2004. Maidon laatu, eläinten utareterveys, käyttäytyminen ja hyvinvointi automattilypsyssä. Maa- ja elintarviketalous 62. Vihti: MMT, 97 s.