See pidamisviis on talukarjades kõige enam levinud. Sel puhul on igal lehmal laudas oma kindel koht ja naabrid. Lehmad on laudas tihedalt üksteise kõrval pikiridadena. Nad on oma kohale fikseeritud kettlõõgadega ning peavad kogu laudaperioodi olema ühel kohal. Nende liikumisvabadus on piiratud (vt joonis 1 ja 2).

A                                                                                        B

 

 

 

C

Joonis 1. Lõad A-neljaharuline kettlõõg, B-Grabneri lõõg, C-ranglõõg

Joonis 2. Ühise söödakäiguga lõaspidamislaut

Loomakohad on varustatud nimetahvlitega, mille lehmapoolsel küljel on lehma nr, sünniaeg, poegimise ja seemendamise aeg, suurim laktatsioonitoodang, viimase kontrollpäeva toodang jne. Kasutatakse tavaliselt musti tahvleid, kuhu saab andmeid kriidiga kirjutada ja kustutada. Nimetahvli teisel poolel, mis jääb söödakäigu poole, on märgitud lehma söötmisklass ning tavaliselt on ära toodud jõusööda päevased kogused.

Selle pidamisviisi headeks külgedeks on:

  • hea ülevaade loomadest, nende toodangust, füsioloogilisest seisundist;
  • loomad on harjunud naabritega;
  • lihtne korraldada normidekohast söötmist.

Puuduseks on:

  • Lehmad on fikseeritud ühele kohale ja neid tuleb teenindada. Sellisteks mobiilseteks objektideks laudas on talitajad, söötjad n.o laudatöötajad, kes toovad lehmadele sööta ette, koristavad sõnniku, piim transporditakse lehma juurest piimaruumi.

Lehmi peetakse tavaliselt puhaslautades, taludes või perefarmides võib olla ka sõnnikulautu. Puhaslaudad on sellised, kust sõnnik koos määrdunud allapanuga koristatakse kohe peale selle kogunemist sõnnikurenni, seda tehakse mitu korda päevas. Puhaslaut tuleks ehitada sellise arvestusega, et lehma kohta tuleks 5,5…6 m2 põrandapinda ja 20…25 m2 laudaruumi.

Oluline on puhaslautades lehmade asemepikkus. Sellest olenevad lüpsjate töötingimused, töötamise mugavus, hügieeninõuete täitmine laudas. On kolme tüüpi asemeid:

  • Lühikesed asemed, mille pikkuseks on 150…165 cm s.o söödalava servast kuni sõnnikurenni servani, aseme laius on 110…120 cm. Moodsamates lautades on aseme taga restiga kaetud sõnnikukanal. Väljaheited langevad ca 80% sõnnikurenni või restpõrandale. Sõnnikukoristamisele kulub vähem aega. Lehmad on puhtad. Lühikeste asemete kasutamisel peab söödalava serv olema madal, et lamades saaks lehm hoida pead söödalava kohal.
  • Pikad asemed. Nende pikkuseks on 200…220 cm. Lehmal on palju ruumi ette-taha liikumiseks. Sõnnik langeb aga suures osas (u 70%) asemele, lehmad on mustad, sageli ka nende udarad on sõnnikused.
  • Poolpikad asemed, mille pikkuseks on 165…200 cm.

Iga aseme vahel on metallist painutatud toru – eralduskaar. See takistab lehmal naaberasemele sattumast, mispuhul võib lamades udar viga saada, naaber võib peale astuda (vt joonis 3).

A                                                                B

C

Joonis 3. Pikk (A), lühike (B) ase ja lamav lehm lühikesel asemel (C). 1 – asemeeraldaja; 2 – joogiautomaat; 3 – puhketsoon; 4 – söötmistsoon; 5 – sõnnikutsoon; 6 – klambriga Grabneri lõõg.

Suuremad laudasisesed tööd on sõnniku eemaldamine. Sellele kulub u 45% laudatööde ajast. Sõnnik tõmmatakse lehma asemelt sõnnikurenni, kust eemaldatakse mitmesuguste kraap-, latt-transportööridega või frontaallaadijaga. Väikestes talufarmides ka käsikäruga. Sõnnik tuleb ladustada sõnnikuhoidlasse selliselt, et ei saastaks loodust. Peab hoolitsema, et virts ei satuks põhjavette.

Teine suur ja raske tööoperatsioon laudas on lehmade söötmine. Lehmi söödetakse kaks korda päevas (talvel) pärast hommikust ja enne õhtust lüpsi. Söödad antakse ette maitsvuse järjekorras – kõigepealt jõusööt. Kui lehmi lüpstakse lüpsiplatsil, saavad nad jõusööda seal. Suurte jõusöödakoguste puhul, kui lehm ei jõua kogu jõusöödakogust lüpsiplatsil ära süüa, antakse osa laudas. Jõusööda järel antakse silo ning lõpuks hein ja põhk. Tavaliselt antakse hommikuse söötmiskorra ajal hein, põhk aga pannakse ööseks ette.

Söötade etteandmine väiksemates talulautades toimub tavaliselt söödakärudega (metallist ratastel kärud), suurtes farmides traktoriga, mille järelhaakes on söödakäru. Traktor sõidab läbi söödakäigu ning kärult saab kahele loomareale sööda korraga ette anda. Jõusööt jagatakse käsikärust kühvliga, mille maht on teada. Selliselt on igale lehmale võimalik anda talle söödaratsioonis ettenähtud jõusööda kogus (joonis 4).

Joonis 4. Lehmalauda ristlõige. Sõnniku eemaldamine traktori-frontaal-laaduriga ja sööda ettejaotamine traktori-söödajaguriga. Mõõtmed millimeetrites.

Kannulüpsi puhul lüpstakse 1…2 lehma piim lüpsiaparaadiga 20 l mahutavasse kannu, kust kurnatakse suuremasse 40 l mahutavusega kannu ning käruga viiakse kannud piimaruumi. Sellise lüpsmise korral puutub piim kokku lauda õhuga, mille tõttu kannatab piima kvaliteet. Piimaruumis tuleb piim jahutada. Piima jahutamiseks kasutatakse praegu enam Soome firma MKT, Läti firma Sarma ning Pärnu firma AS Masinaehitaja kannjahuteid. Kannud piimaga asetatakse jääveepaaki, kus piim jahtub 1,5…2 t jooksul 4 ºC-ni (joonis 5).

Joonis 5. Lüpsiseadme üldskeem:1 – vaakumpump; 2 – elektrimootor; 3 – vaakumballoon; 4 – vaakumregulaator; 5 -vaakummeeter; 6 – vaakumtorustik; 7 – lüpsikann; 8 – pulsaator; 9 – kollektor; 10 – nisakannud; 11 – voolikud.

Torusselüpsi puhul juhitakse piim otse udarast, torude kaudu läbi filtrite ja vanemate seadmete puhul ka läbi plaatjahuti, piimaruumi suure mahuga piima vannidesse või reservuaaridesse. Sel puhul on laudas palju piima torusid, mida tuleb pärast lüpsi kaks korda päevas pesta ja regulaarselt desinfitseerida. 300 pealises laudas on u 700 m piimatorusid. Piima jahutamiseks suurtes farmides kasutatakse suuri 4000…6000 l mahutavusega piimatanke, mis jahutavad piima kiiresti, ei ole tarvis kasutada vahepeal plaatjahuteid, kus piim võib bakteritega saastuda. Õhtusele piimale võib juurde lisada hommikuse sooja piima, see jahtub 4º-ni 10…15 minutiga.