Piima annavad kõik imetajad, kuid inimene kasutab peamiselt lehma- ja kitsepiima, aasia rahvaste juures on hinnas ka ute- ja märapiim.
Piim moodustub imetajate udaras verega sinna kantud toitainetest. Piimanäärmed ammutavad verest toitaineid ja sünteesivad nendest piima koostiskomponente. Piimanäärmete talitlus on tsükliline. Kõige intensiivsem on see esimestel kuudel pärast lehma poegimist, mil piimatoodang on kõige kõrgem, seejärel hakkab aeglaselt langema. Lehmade piimajõudluse alanemise põhjuseks on lehma tiinestumine (see peaks toimuma 40…80 päeva pärast poegimist) ja loote arenemine, mis põhjustab kogu organismi, eriti aga piimanäärme talitluse ümberkorraldamist. Tiinuse lõpul piima süntees ja eritumine langeb järsult ja lõpuks lakkab täielikult. Saabub kinnisperiood.
Kinnisperiood kestab 45…60 päeva. Kinnisperioodi võib vaadelda kui puhkeperioodi, mis on vajalik kogu organismi ettevalmistamiseks uueks lüpsiperioodiks. Piima eritamise perioodi poegimisest kuni kinnijäämiseni nimetatakse laktatsiooni e lüpsiperioodiks või lihtsalt laktatsiooniks. Laktatsiooniperioodi normaalseks pikkuseks peetakse 305 päeva, kõikumisega 260…320 päeva. Seega normaalne poegimisvahemik lehmal on üks aasta (skeem).
Piimatoodangu dünaamikat laktatsiooni vältel väljendatakse laktatsioonikõverana. Heal lehmal peaks see olema ühtlane, ilma järskude tõusude ja langusteta. Sellised lehmad annavad kogu laktatsiooni kestel enam-vähem ühesuguseid toodanguid. Laktatsiooni lõpul toodang langeb aeglaselt ja sujuvalt. Pärast päevatoodangu kõrgseisu (1…3 laktatsioonikuul) saavutamist peetakse piimatoodangu normaalseks languseks 5…6% kuu kohta. Osadel lehmadest aga täheldatakse laktatsiooni algul piimatoodangu järsku tõusu, mis 3…4 kuu pärast hakkab niisama järsku langema. Ühtlaste päevalüpside puhul saadakse laktatsiooni kestel rohkem piima kui järsult langevate päevalüpside korral.
Piimatoodang lehmal suureneb koos vanusega. Esimest korda poeginud lehmade piimatoodang moodustab tavaliselt 60…70% ja teise laktatsiooni toodang 70…80% täiskasvanud lehmade piimatoodangust. Noortel lehmadel kulub osa söötadega saadud toitainetest kehamassi juurdekasvuks. Kõrgeima toodangu annavad lehmad tavaliselt 4…7 laktatsioonil, mil nad on 7…10 aastat vanad.
Lehmade piimajõudlust ei iseloomusta ainult saadud piima kogus vaid ka selle koostis s.o piima sisaldusained. Iga lehma piimast määratakse piima rasva- ja valgusisaldus, mille alusel arvutatakse välja valgu- ja rasvatoodang kg-des aasta, laktatsiooniperioodi, 305 päeva laktatsiooni ja eluaja kohta. Oluline näitaja, mida välja tuuakse, on veel piima rasva- ja valgutoodangute summa (V+R). Piimajõudlust väljendatakse kirjapildis:
7000-4,0-280-3,0-210-490 s.t piimatoodang – 7000 kg, rasva % – 4.0, piima rasvatoodang – 280 kg, valgu % – 3.0, valgutoodang 210 kg, V+R – 490 kg. Peale piima rasva- ja valgusisalduse määratakse iga lehma piimast veel suhkru, karbamiidi ja somaatiliste rakkude sisaldus. Viimased näitajad iseloomustavad söötmistaset.
Lehmade piimajõudluse üle peetakse individuaalset arvestust, seda nimetatakse jõudluskontrollarvestuseks. Jõudluskontrollarvestus on karjakontrollarvestuse üks osa.