Söötadest ja söötmisest sõltub kõige enam veiste jõudlus (piima-, lihatoodang) ja piima- ning veiseliha tootmise tasuvus. Piima tootmishinnast moodustavad söödad 50…55%, veiseliha tootmiskuludest veelgi enam. Et täielikumalt ära kasutada meie veisetõugude piimatootmise geneetilist potentsiaali, mis on üle 6000 kg piima aastas, on kaasajal põhiliseks probleemiks söötade kvaliteedi parandamine, nende toiteväärtuse tõstmine ning sööda toitainete parem kasutamine loomade poolt. Suund on söötmise lihtsustamisele. Jõudluskontrollialuste lehmade 2007. aasta keskmine piimatoodang oli 7052 kg.

Veised tarvitavad peaaegu kõiki söötasid, kuid nende põhilisteks söötadeks talve- e. laudaperioodil on: hein, põhk, silo, pere- ja väiksemates talufarmides söödetakse ka juurvilja või kartulit. Praegu pakutakse võrdlemisi soodsa hinnaga ka õlle- ja piiritusetööstuse jäätmeid (linnaseeod, praak, õlleraba), kindlasti jõusööt ja mineraalsöödad.

Hein
Talveperiood kestab meil u 7,5 kuud e 225-230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15-20. maini. Sel perioodil on lehmade ratsioonis rohusöötadest suuremal või vähemal hulgal heina.
Päevased heina kogused olenevad silo ja põhu kogustest ratsioonis. Kui hein on ainsaks rohusöödaks, söövad lehmad seda keskmiselt 10-13 kg, maksimaalselt kuni 15 kg päevas Nii palju ei ole harilikult otstarbekas sööta, sest suure toorkiusisalduse tõttu ei ole võimalik ainult heinaga söötes saada lehmadelt eriti suuri toodanguid. Ka jätab heina kvaliteet tihti soovida. Heina kvaliteet ja toiteväärtus kujunevad heina tegemise ajal. Kui heinakoristustööd venivad, hein seisab kaua maas, saab vihma, kaotab ta palju oma väärtusest.
Kvaliteetse heina saamiseks on rohi vaja vara niita (kõrrelistel loomise, liblikõielistel nuppumise ajal) ja kiiresti kuivatada. Praegu kasutuseloleva heinategemise tehnoloogia puhul ei õnnestu see alati. Heina kuivatamisel võivad toitainete kaod ulatuda 20-40%-ni võrreldes algmaterjaliga.
Viimastel aastatel tehaksegi heina vähe, rohi konserveeritakse põhiliselt siloks. Heina söödetakse piimakarjale ainult 1-2 kg päevas.
Liblikõielisterikas põldhein sobib paremini piimalehmadele, noorkarjale antakse kõrrelisterikast heina. Vasikatele tuleks sööta vara koristatud peenekõrrelist heina.

Põhk
Heina kõrval antakse veistele talvel ka suviviljapõhku, mida varasematel aegadel veiste söödana rohkesti kasutati. Napi heinavaru korral söödeti lehmadele ja mullikatele 4-5 kg põhku päevas. Ka praegu antakse tavaliselt lehmadele ja vanemale noorkarjale ööseks vabalt põhku ette.

Silo
Silo on väga hea talvine mahlakas sööt. Viimastel aastakümnetel on enamikus arenenud loomakasvatusega riikides (ka Eestis) hakatud heina asemel tegema ja loomadele söötma rohkem silo.
Silo saab teha varasemas kasvufaasis olevast rohust (kõrrelistel heintaimedel kõrsumise lõpp, liblikõielistel õienuppude moodustumise faas), mil lehemass on kõige suurem ja rohu toiteväärtus kõige kõrgem. Ka vihmased ilmad ei sega niipalju silo tegemist kui heina kuivatamist.
Head silo söövad lehmad päevas 40…50 kg, suuremad lehmad isegi kuni 60 kg. Sel juhul kulub heina vähe (ainult paar kilo lehma kohta).
Kui silo on kuivainerikas (50…60% kuivainet, varem nimetati seda ka kuivsiloks), siis seda söödetakse vähem. Kuivainerikkama siloga võib asendada kogu päevase heina koguse ratsioonis. Päevas tuleks sööta seda keskmiselt 18…20 kg, suurematele lehmadele kuni 25 kg.

Juurvili
Mujal maailmas kartulit ja juurvilja loomasöödaks ei kasvatata ega kasutata, kuna need on kallid söödad ja nende kasvatamine nõuab palju tööjõudu.
Meil aga väikestes pere- ja talufarmides, kui silo ei ole, jääb lehmade söödaratsioon tihti väga ühekülgseks ning mahlaka söödana antakse loomadele ka juurvilja või kartulit. Ka suuretoodanguga karjades antakse söögiisu hoidmiseks lehmadele kartulit või juurvilja.
Söödana on juurvili väga hea sööt, lehmad söövad seda suurtes kogustes (60 kg või rohkemgi päevas). Maksimaalseid koguseid aga tavaliselt ei söödeta. Lehmadele on keskmiseks koguseks 20…25 kg, noorveistele 5…10 kg juurvilja päevas. Juurvilja asemel võib sööta ka kartulit, mis on kuivainerikkam. Lehmadele piisab 5…10 kg noorveistele 2…5 kg-st kartulist päevas.

Praak
Õlle- ja piiritusetööstuse jäätmetest võib piimalehmadele sööta praaka (20…25 l päevas) ja õlleraba (15…20 kg päevas). Neid võib anda ka noorveistele (vastavalt 15…20 l ja 10…15 kg päevas).

Jõusööt
Jõusöödad on vajalikud suurte toodangute ja hea juurdekasvu saamiseks. Mida suuremat toodangut lehmalt taotletakse, seda rohkem tuleb anda jõusööta. Tavaliselt arvestatakse jõusööta 1 kg piima kohta. Talvel kulub piimakilo kohta 250…400 g jõusööta, olenevalt päevasest piimatoodangust ja rohusöötade kvaliteedist (suurema toodanguga lehmadele rohkem, samuti ka madala kvaliteediga rohusöötade söötmisel). Talvel peaks jõusööt olema proteiinirikkam, kuna talvised põhisöödad sisaldavad vähem proteiini. Kõige sobivam oleks tööstuslikult valmistatud segajõusööt, milles on toodangule vastavalt proteiini, kaltsiumi, fosforit jt mineraalelemente. Kui aga jõusöödana kasutatakse omatoodetud teraviljajahu, tuleks sellele juurde osta lehmade proteiinitarbe katmiseks õlikooke või srotte.

Mineraalsööt
Mineraalsöötade vajadus sõltub põhiratsiooni mineraalelementide sisaldusest. Kui söödaratsioonis on rohkesti liblikõielisterikkaid rohusöötasid, tuleb lehmadel puudu fosforist, kui aga söödetakse rohkesti teraviljajahu ja kõrrelisi rohusöötasid, siis ka kaltsiumist. Kui jõusöödana söödetakse segajõusöötasid, siis tuleb arvestada, et nende koostisse kuuluvad ka mineraalsöödad.

Haljassööt
Suvel on veiste põhisöödaks haljassöödad, põhiliselt kultuurkarjamaarohi. Hea karjamaarohi on kõige odavam ja ka täisväärtuslikum veiste suvine sööt. Kui karjamaarohi ei suuda lehmade haljassöödavajadust katta, tuleb haljassööta ette vedada ka põllult.
Lehmad söövad 60…70 kg haljassööta päevas, üle aasta vanused noorveised 30…35 kg ja alla aasta vanused noorveised 18…20 kg.
Suurte toodangute saamiseks tuleb anda lehmadele ka suvel lisaks haljassöödale jõusööta. Suvel sobib selleks proteiinivaesem teraviljajahu. Piisab kui sööta 1 kg piima kohta suvel 150…250 g jõusööta. Suvel tuleb veistele anda lisaks haljassöödale ka mineraalsöötasid.