Laktatsioonitsükkel algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnijätmisega. Sellele järgneb 40…60 päevane kinnisperiood enne uut poegimist. Perioodi poegimisest poegimiseni nimetatakse poegimisvahemikuks. Lehmade söötmisele on nendel perioodidel erinõuded. Kui nendest kinni ei peeta, jääb osa potentsiaalsest toodangust saamata, halveneb söödakasutus (st 1 kg piima tootmiseks kulub rohkem sööta) ja tõuseb piima omahind. Sellepärast lehmapidajad peavad sellega arvestama.
Juba nädalapäevad enne loodetavat poegimist tuleb jälgida eriti suuretoodanguga lehmi. Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt turses, tuleks teda sööta nõrgemini kui keskmiselt kinnisperioodil. Ratsioonist tuleks ära jätta piimateket soodustavad söödad (silo), vähendada jõusööda kogust. Kui aga enneaegset piimateket ei ole märgata, võib põhisöötasid – heina, silo anda vabalt isu järgi, jõusööta 1…2 kg päevas.
Suvel jäetakse lõpptiine lehm üks-kaks päeva enne loodetavat poegimist lauta. Pärast poegimist tuleb peatselt lehma ka lüpsta (isegi öösel). See on vajalik eeskätt selleks, et vasikas saaks kiiresti sooja ema ternespiima.
Pärast poegimist tuleb vastpoeginud lehm viia pikkamööda üle täisratsioonile, sedamööda kuidas looma tervislik seisund lubab. Poegimisjärgsel päeval sööb lehm tavaliselt vähe. Talle tuleks vabalt anda head heina ja lisaks ainult joogivett.
Teisel poegimisjärgsel päeval võib ratsiooni lisada 1…2 kg jõusööta, kõige parem on anda nisukliisid, mis on kergelt kõhtulahtistava toimega ja puhastavad vastpoeginud lehma organismi. Päev-päevalt võib suurenda jõusöödakogust 0,5…1,0 kg võrra, kuni saavutatakse ratsioonis ettenähtud kogus.
Alates 3…4 poegimisjärgsest päevast võib ratsiooni võtta ka väikestes kogustes head silo. Selliselt, söödakoguste järk-järgulise suurendamise teel, jõutakse 10…12 päeva pärast täisratsioonini. Millal mahlakaid söötasid söötma võib hakata, sõltub looma tervislikust seisukorrast, eriti udara turse alanemisest.
Hea lehma udar on poegimise järel alati tugevas turses. See on loomulik ja see alaneb mõne päeva pärast ning kaob tavaliselt esimese lüpsinädala lõpuks. Kui aga udaraturse ei kao, võib kahtlustada, et lehm on haigestunud udarapõletikku e mastiiti, mis on nakkushaigus. Nakatajaks on mitmesugused mikroorganismide liigid (kolibakterid, viirused, stafülokokid jt). Põletikutekitaja satub udarasse suu või nisajuha kaudu, enamasti just viimase kaudu. Sellepärast ei tohi esimesi piimajuhasid lüpsta allapanusse, seal on kõige rohkem baktereid.
Kõige sagedamini haigestuvad lehmad just poegimisjärgsetel päevadel, mil piimatoodang on suur. Haigestub tavaliselt üks udaraveerand. See on paistes, piimas on valkjad limased tükid. Haigestunud udaraveerandit tuleb lüpsta iga 2…3 tunni tagant. Ravi määrab loomaarst ja seda tuleb teha iga päev kuni tervenemiseni. Raviks kasutatakse ka antibiootikume. Haigestunud lehma piima ei või turustada. See tuleb lüpsta eri nõusse. Võib joota vasikale (heitpiim) juhul kui vasikat ei kavatseta tappa. Ka lihas on antibiootikumide jäägid.
Suuretoodanguga lehmadel piimatoodang pärast poegimist järk-järgult tõuseb. Sellele vastavalt tuleb ka lehmi sööta, et kasutada maksimaalselt ära nende potentsiaalne piimatootmisvõime laktatsiooni kõrgperioodil s.o laktatsiooni alguses.
Esimest korda poeginud lehmal peaks esimese dekaadi lõpuks piimatoodang olema vähemalt 15 kg, teist korda poeginutel 20 kg, täiskasvanud lehmadel 20…25 kg. Suuretoodanguga lehmad annavad 40 kg ja rohkemgi piima päevas. Seda ei saa pidada veel maksimaaltoodanguks. Harilikult jõuavad päevatoodangud maksimumini I lüpsikuu lõpul või teise algul (see on individuaalne). Toodangu maksimum saadakse kätte muidugi juhul kui söötmine seda tagab.
Sellel perioodil s.o laktatsiooni algul, tuleb suuretoodanguga lehmi sööta mõnda aega isu järgi, seda nimetatakse avansssöötmiseks, võtet üleslüpsiks. Heal lehmal on sel perioodil piimanäärme talitlus eriti intensiivne, öeldakse, et piim on lahti.
Sel perioodil tavaliselt lehm lüpsab rohkem, kui ta antud söödakoguste järgi peaks lüpsma. Osa piima lüpstakse kehavarude arvelt. Tulemuseks on, et lehm võtab kaalus maha – kõhnub. Heal lehmal kehamass väheneb (500 g ööpäevas, maksimaalselt kuni 1000 g). Iga kilogrammi kaotatud kehamassi arvelt toodab lehm u 6 kg piima.
Kehavarude arvelt lüpsmine ei saa kesta väga kaua. Normaalselt vältab see 70…80 päeva. Selle aja jooksul jääb lehm 35…40 kg kergemaks ning kehavarude arvelt on võimalik saada 150…250 kg piima.
Kehavarude arvelt lüpsmise perioodi nimetatakse suuretoodanguga lehmadel negatiivse energiabilansi perioodiks. Laktatsioonitsüklis on see uuslüpsi e servisperiood. Sel perioodil peaks söödaratsioonis olema ülekaalus jõusöödad, mis moodustaks 50…55% looma päevasest energiatarbest (400 ja enam g/kg piima kohta). Ülejäänud söödatarve kaetakse rohusöötadega. Need on VIII…IX söötmisklassi lehmad.
Negatiivne energiabilansi perioodi, s.o kehavarude arvelt piima toomine esineb ainult suuretoodanguga täiskasvanud lehmadel, pärast poegimist. Kasvavatel I, II laktatsiooni lüpsvatel lehmadel ei tohi kehavarud väheneda, see võib takistada nende edasist arengut.
Siin on tähtsad ka lehma individuaalsed omadused. On lehmi, kes oma kehavarusid piima tootmiseks üldse ei kasuta. Neid tuleks sööta mitte isu järgi, vaid nii kuidas nad piima annavad. Vabalt söödetakse seni kuni toodang tõuseb, tavaliselt 1…2 kuud pärast poegimist.
Selle perioodi lõpul tuleb lehm ka tiinestada ning algab tiineltlüpsi periood. Kui kolme kuu jooksul pärast poegimist ei ole lehm tiinestunud, nimetatakse teda ahtraks. Tiinusperioodi algul on loote kasv aeglane ja ta ei vaja kasvuks ja arenemiseks mingeid lisatoitaineid ning headel lehmadel püsib piimatoodang endiselt kõrge. Söötmine peaks olema endiselt tugev ja vastama toodangule. Sel perioodil 3…4 lüpsikuu (61…120 lüpsipäevani) lehm kehavarusid piimatootmiseks enam ei kasuta, seda perioodi nimetatakse energia nullbilansi perioodiks (n.o V…VII söötmisklassi lehmad).
Lüpsiperioodi teisel poolel, alates 5st kuni 7 lüpsikuuni (121…210 lüpsipäevani) hakkab toodang langema tuntavalt ning alates 8ndast lüpsikuust (240 lüpsipäevast) juba kiiresti. Sel perioodil tugevama söötmisega toodangu langust ära hoida ei ole võimalik. Tugevamal söötmisel loom läheb rasva s.t hakkab koguma kehasse varusid järgmiseks laktatsiooniks. Ka see on loomulik ja suuretoodangulistel lehmadel isegi vajalik. Siis on, kust laktatsiooni algul kehavarusid piima tootmiseks ammutada. Seda perioodi nimetatakse positiivseks energiabilansi perioodiks. Need on I…IV söötmisklassi lehmad. Sel perioodil tuleks vähendada ratsioonis jõusööda koguseid. Normide järgi peaks lehm aga saama mineraalsöötasid, eriti Ca ja P ning A- ja D-vitamiini. Muidu ei toimu loote normaalset kasvu ning loote luude moodustumist.
Tavaliselt jääb lehm kinni 1,5…2 kuud enne järgmist poegimist. Kui lehm ise kinni ei jää, tuleb ta söötmise piiramisega kinni jätta. Ratsioonist tuleks ära jätta jõusöödad, piirata mahlakate söötade (silo) koguseid. Selliselt võib 10…15 kg-se päevatoodanguga lehma nädalaga kinni jätta. Alul lüpstakse üks kord päevas, siis üle päeva, edasi üle kahe päeva kuni kinnijäämiseni.
Kinnislehmade söötmine
Kinnisperioodil tuleb eriti suuretoodanguga lehmi sööta mõnevõrra tugevamini kui on otseselt tarvis lehma enda elatuseks ja loote kasvatamiseks. See on vajalik kehavarude kogumiseks, mida saab kasutada laktatsiooniperioodi algul piima sünteesimiseks.
Kinnislehma söödaratsioon peaks olema samasugune kui 8 kg piima päevas lüpsval lehmal (I söötmisklass), kui on aga tegemist väga hea lehmaga, kellelt loodetakse 30 kg-seid ja suuremaid päevatoodanguid pärast poegimist, siis selliseid lehmi tuleks kinnisperioodil sööta umbes nii nagu 10 kg piima päevas andvat piimalehma (II söötmisklass).
Sööta tuleks kinnislehmi ainult heakvaliteediliste söötadega. Hallitanud, riknenud söötade söötmisel võib tiinetel lehmadel tekkida abort. Ei tohi sööta ka külmunud silo. Põhisöötasid (hein, silo, kuivsilo, põhk) söödetakse samadel alustel kui lüpsikarjalegi, ainult silokogused on tavalisest väiksemad. Jõusööta antakse vähem 2…3 kg päevas, suuretoodangulistele lehmadele 3…4 kg päevas.