Meie oludes karjatatakse suvel piimalehmi kultuur- või looduslikel karjamaadel. See on kõige odavam piimakarja suvise söötmise viis, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjamaal pidamisel käivad lehmad väljas söömas, kuid lüpstakse laudas ning vajadusel saavad laudas ka lisahaljassööta ja jõusööta. Sellepärast peaksid karjamaad olema lauda ligidal, muidu kulub palju söödaenergiat liikumiseks.
Suvisele söötmisele peab kevadel eelnema nn kevadine siirdeperiood s.o üleminekuperiood talviselt söötmiselt suvisele. See peaks kestma paar nädalat. Sel perioodil lehmi harjutatakse järk-järgult suvise söödaratsiooniga. Esimestel päevadel karjatatakse ainult mõni tund, karjatamise aega järk-järgult pikendatakse. Lisaks värskele rohule antakse laudas toorkiurikast kuiva heina või kuivsilo. See hoiab ära lehmadel ägeda kõhulahtisuse ja piima rasvasisalduse languse. Heina koguseid järk-järgult vähendatakse nii kuidas rohi kasvab ja rohtu juurde tuleb ning tavaliselt mai lõpul juuni alguses minnakse täielikult üle karjamaasöödale. Parema kvaliteediga hein tulekski jätta selleks perioodiks.
Ainuüksi haljassöödaga ei saa ka suvel kõrgeid toodanguid. Põhjuseks on selle suur vee- ja vähene kuivainesisaldus. Seetõttu ei suuda lehm seda niipalju vatsa mahutada ja ära seedida, et saadud toitainetest piisaks suure koguse piima sünteesimiseks. Puudu jääb eeskätt energiast. Seetõttu tuleb lehmadel suvel mõõdukates kogustes ka jõusööta juurde anda. Jõusööda kogus sõltub haljassöödast ja lehma piimatoodangust. Kui on head kultuurkarjamaad (kahjuks selliseid praegu on väga vähe) võib lehmalt saada 12…13 kg piima päevas (sügisel 10 kg) ka ilma jõusöödata. Suuremate toodangute puhul tuleks praktikas jõusööta lisaks arvestada selliselt: iga 2 kg piima kohta, mida tahetakse saada sellest kogusest rohkem, tuleks arvestada 1 kg jõusööta e 1 kg piima kohta 500 g jõusööta.
Näiteks kui lehma piimatoodang on suvel 25 kg päevas, sellest 12 kg peaks saama ilma jõusöödata. Seega (25-12=13 kg), 13:2=6,5 kg tuleks sööta päevas jõusööta lisaks karjamaarohule. See teeb 1 kg piima kohta 260 g jõusööta.
Suve keskel, mil karjamaadel rohukasv aeglustub, tuleb hakata lehmadele lisaks andma etteniidetult mitmesuguseid lisahaljassöötasid (haljas põldhein, haljassegatis, mais). Päevas peaks täiskasvanud lehm saama noort kuivainevaest rohtu 60…70 kg. Kuivainesisalduse suurenemisega rohu söödavus halveneb.
Karjamaadel peab olema lehmadele kättesaadav ka joogivesi kas looduslikest veekogudest või tuleb see tsisternidega kohale vedada. Tuleb arvestada, et lehm joob päevas, olenevalt ilmastikust 60…70 l, isegi 100 l vett.
Ka sügisesele karja lautajätmisele peab eelnema siirde- ehk üleminekuperiood. See algab septembris, mil lisaks haljassöödale hakatakse lehmadele söötma põhku või heina. Suurendatakse jõusööda osatähtsust ratsioonis. Harilikult septembri viimases dekaadis jäetakse lehmad lauta.
Lehmade suvisel karjatamisel on oma eelised, kuid ka puudused. Eelised on:
- Söötmine on odav, lihtne. Jääb ära loomadele sööda etteandmine, sööda konserveerimine. Lehmad ise lähevad karjamaale sööda juurde.
- Lehmad liiguvad värskes õhus, mis tugevdab nende tervist, pikendab eluiga. On ka loomakaitse seisukohalt loomale kõige vastuvõetavam pidamise viis.
Puudused on:
- Lehmad kasutavad osa sööda toitaineid liikumiseks.
- Kaks korda päevas loomade karjamaale ja tagasi ajamine on tülikas ja aeganõudev.
- Karjamaarohust jääb osa kasutamata, selle saagikus on 15…20% väiksem kui niitelisel kasutamisel.
- Lehmad kannatavad ilmastiku kapriiside all. Suvel liigne kuumus, sügisel vihmasajud, külm.
- Sageli on probleeme lehmade karjamaal jootmisega.