Vasikate söötmine

Sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni toimuvad vasika organismis veel suured anatoomilised ja füsioloogilised muutused. Sellest tulenevalt on erinevas vanuses vasikate nõuded söötadele ja söötmisele erinevad. Eriti nõudlikud on vasikad söötmise ja pidamise suhtes esimestel elunädalatel.

Sündides ei ole vasikal kõik maod täielikult välja kujunenud. Eesmagudest on välja arenenud ainult kiidekas, mis aga seedimisest osa ei võta. Joodud piim ja vesi satuvad otse vasika pärismakku e libedikku, mille maht sündides on õige väike – 1,5…2,5 liitrit. Sellepärast ei tohi vasikale korraga palju piima joota, see peab makku ära mahtuma. Kui ei mahu, siis piima ülejääk liigub edasi soolde, kus hakkab käärima, roiskub ja põhjustab ägedat kõhulahtisust, sageli isegi vasika surma.

Pärismaos piima valk kalgendub mõne minuti jooksul, tekivad juustutaolised kämbud, mis seeduvad maos leiduva ensüüm pepsiini toimel. Joodetud piim peab olema kehasoe, jahe piim kalgendub halvasti. Veel tuleks tähele panna, et vasikas jooks väikeste sõõmudena s.t imeks piima, siis tekivad väiksemad kämbud, mis seeduvad paremini.

Esimestel elunädalatel suudab vasika magu seedida ainult vedelat sööta – piima, energiaallikana vajavad nad rasva, mida kulub esimesel elukuul vasika kohta 4…8 kg. Vasika kasvades eesmaod arenevad ja hakkavad talitlema ning vasikas hakkab mäletsema. Mida kauem vasikat piimaga joodetakse, seda hiljem hakkavad nad muid söötasid sööma. Mäletsema hakkavad vasikad 4…6 nädala vanuselt.

Esimesel 3…4 elupäeval on vasika ainukeseks ja asendamatuks söödaks ema ternespiim. Ternespiim erineb koostise ja omaduste poolest oluliselt täispiimast:

Ternespiima valgud sisaldavad valmis antikehi, mis vastsündinud vasika veres puuduvad. Ternespiimaga antakse emalt vasikale üle passiivne immuunsus mõnede nakkushaiguste vastu. Antikehade imendumine on maksimaalne vasika sündimise momendil (imendub 50% antikehadest), 20 tunni pärast imendub vaid 12%, 36 tunni pärast absorptsioonivõime kaob või on väga väike. Sellepärast peab vasikale pärast sündimist ternespiima jootma kohe, kui ta on jalgadele tõusnud ja tal on tekkinud imemisrefleks s.o 45 minutit kuni 2 tundi pärast sündi (ka öösel), et kasutada maksimaalselt ära ternespiima kaitseomadusi. Seda tuleks joota võimalikult palju. Esimese ternespiima kättesaamiseks võib lasta vasikat ka imeda. Ühekordne ternespiima kogus peaks moodustama 5% vasika kehamassist (40 kg kehamassiga vasikale 2 l). Päevas peaks vasikas jooma 5…6 l ternespiima.

Ternespiim on vasikale tähtis veel sellepärast, et sisaldab Mg sooli, millel on kergelt kõhtulahtistav toime ning see puhastab vasika seedekanali looteperioodil sinna kogunenud ainevahetuse jääkidest e. soolepigist. Peale ternespiima hakatakse vasikale jootma täispiima või täispiimaasendajat. Täispiimaga joodetakse vasikat u 3 nädalat, sellele järgneb veel u 3 nädalane üleminekuaeg lahjemale piimaasendajale või lõssile. USA-s soovitatakse vasikale täispiima joota 10% kehamassist s.o 5…5,5 l päevas, meil on kogused isegi suuremad (6 l päevas). Kokku kulub vasika ülekasvatamiseks 200…250 kg piima, tõuvasikatel isegi 300 l täispiima.

Täispiima asemel kasutatakse tänapäeval täispiimaasendajat. Sellele võib aegamööda täielikult üle minna kümnendaks elupäevaks. Üleminek peab toimuma järk-järgult alates 5ndast elupäevast. Enne jootmist lahustatakse täispiimaasendaja soojas (45…50 ºC) vees. 1 l vee kohta arvestatakse 120…140 g kuiva täispiimaasendajat. Selle proteiinisisaldus on u 26…28% ja rasvasisaldus 12…15%.

Alates 4ndast elunädalast hakatakse vasikatele võimaluse korral lõssi (valmistatakse lõssipulbrist) või kooritud piima jootma. Need ei sisalda üldse rasva ja rasvaslahustuvaid vitamiine (A, D, E vit). Neid vitamiine tuleb vasikale lisaks anda. Piima võib talus ka koorelahutaja abil lõssiks ja kooreks lahutada, koore võib piimalt ka kulbiga ära riisuda. Lõssi jootmine tuleb odavam, kui osta piimatööstuselt lõssipulbrit ja sellest jooki valmistada, kuid see tuleb arvesse ainult väiksemate karjade puhul. Lõssi joodetakse kuni vasika 4…5 kuu vanuseks saamiseni. Seda kulub vasika üleskasvatamiseks kuni 600 l.

Piimakarjakasvatusmaades (Holland, Taani, Rootsi, USA, Kanada) püütakse vasikatele täispiima joota võimalikult vähe, sest see on kallis ja on farmerile tuluallikas. Nendes maades lõpetatakse vasikatele piimsöötade (piim, lõss, täispiimaasendaja) jootmine 50 päevaselt. Rusikareegel on, et vasikas peab suutma ära süüa vähemalt 1 kg kuiva, spetsiaalse koostisega, väga kõrge toiteväärtusega kuiva startersööta. Vanematele vasikatele kasutatakse ära ka kõik ternespiima jäägid, mida lahjendatakse veega vahekorras 1:2, siis ei tekita selle jootmine vasikal seedehäireid.

Meil sõltub täispiima kasutamine vasikatele piima realiseerimishinnast. Odav hind ei ahvatle täispiimaasendajaid kasutama. Kui piima hind tõuseb, hakatakse enam kasutama täispiimaasendajaid ja piima kokku hoidma. Sel puhul tuleks lisaks kasutada kindlasti vasikate startersööta, mille koostises on peale teraviljajahude taimseid ja loomseid proteiinsöötasid (srotid, kala-, liha-kondijahu, lõssipulber jm mineraal- ja vitamiinilisandeid).

Juhul kui on olemas korralik kaera- või odrajahu, tasub juurde osta startersööda kontsentraati, mis on väga kõrge proteiinisisaldusega (38% ja enam proteiini). Seda tuleks segada kaera või odrajahule juurde u 30%, saab startersööda, mis sisaldab 20…21% proteiini. Segus on olemas vasikale vajalikud mineraalelemendid ja vitamiinpreparaadid.

Startersööda kasutamisel, kui joota vasikat pikemalt täispiimaga (2 kuu vanuseni), võib lõssi ära jätta. Kättesaadav peab olema puhas joogivesi.

Vasikat tuleb varakult harjutada ka põhisöötasid sööma. Heina võib pakkuda alates teisest elunädalast. Algul sööb üksikuid kõrrekesi. Vasikatele sobib hästi varakult niidetud peenekõrreline hein. Kvaliteetse heina söömisel hakkavad vasikad mäletsema umbes 4 nädala vanuselt. Heina söödetakse vasikatele vabalt. 3 kuune vasikas sööb ära 1…1,2 kg heina päevas, 6 kuune kuni 3 kg. Head silo võib hakata söötma alates 4ndast elukuust. Alul sööb vähe, 6 kuuselt juba 4…6 kg päevas. Kõrge väärtusega kuivsilo võib anda juba kahe kuu vanuselt, see ei ole nii hapu kui silo. Alates 3…4ndast elukuust võib kuivsilo vasikatele olla ainsaks koresöödaks.

Soomes, Norras, Rootsis, Hollandis, Kanadas, USA-s ei joodeta vasikatele üldse lõssi. Vasikad kasvatatakse üles täispiimaasendaja ja startersöödaga. Juurde antakse juba varakult head heina ja silo.

Laudaspeetavatel vasikatel jäävad sageli jalad nõrgaks, liigesed on valulikud. Põhjuseks võib olla mineraalelementide vähesus. Seda esineb siis, kui vasikad saavad vähe piimsöötasid. Täispiimaasendajate kasutamisel tuleb anda vasikale päevas lisaks 10…30 g mõnda fosfaati.

Söödaratsioone vasikatele tavaliselt ei koostata, nende söötmist korraldatakse söötmisskeemide järgi, kus on dekaadide ja kuude järgi ära toodud päevased söödakogused. Näidis-söötmisskeemid on toodud loomakasvatusalases kirjanduses.

Tavaliselt kasvavad vasikad I ja II elukuul u 500 g ööpäevas, alates IV elukuust aga 800…900 g ööpäevas. Kui aga ööpäevane juurdekasv on 300…400 g või vähem, on vasikas haige, või saab vähe süüa. Ta jääb kasvus kängu ja temast ei saa ka edaspidi korralikku noorlooma.

Korraliku söötmise ja pidamise korral peaks poole aasta vanune lehmik kaaluma 145…165 kg, pullik 190…200 kg.
Suvel on kõige tervislikum ja majanduslikult kõige kasulikum karjatada vasikaid headel rohumaadel. Vasikal peaks olema kasutada korraga 70…100 m2 karjamaapinda. See võimaldab vabalt liikuda, väldib rohu tallamist.

Ööseks tuleb vasikad lauta lasta, kus antakse piimsööt ja jõusööt. Vanemad vasikad, kellele lõssi ja muud lisasööta ei anta, võib suvel ööpäev läbi koplis pidada. Noorkarjakoplid peavad olema tingimata tarastatud.