Peamisteks kahjulikeks gaasideks loomapidamishoonetes, mis võivad põhjustada terviseprobleeme on süsihappegaas (CO2); metaan (CH4); ammoniaak (NH3); väävelvesinik (H2S) ja vingugaas (CO). Kaks esimest (CO2 ja CH4) on ka kasvuhooneefekti põhjustavad kasvuhoonegaasid.
Süsihappegaas e. süsinikdioksiid on värvitu, madala kontsentratsiooni korral ka lõhnatu gaas. Suure kontsentratsiooni korral on süsinikdioksiidil terav happeline lõhn. Süsihappegaasi tekib hingamisel, samuti orgaaniliste (süsinikku sisaldavate) ühendite põlemisel (oksüdeerumisel).
Maa atmosfääris on süsihappegaasi 0,039%. Suures kontsentratsioonis on süsihappegaas inimestele mürgine. Õhk, mille koostises on 1% süsihappegaasi, teeb mõned inimesed uimaseks, 7-10% kontsentratsioon põhjustab peapööritust, peavalu, nägemis- ja kuulmishäireid ning mõne minuti või tunni jooksul teadvusekaotust.
Metaan e. metüülhüdriid on lihtsaim alkaan ja süsivesinik. Metaan on värvitu ja lõhnatu, kergesti süttiv gaas. Metaan tekib looduses anaeroobsetes tingimustes mikroorganismide elutegevuse käigus orgaanilise aine, eriti tselluloosi ja hemitselluloosi lagunemisel. Palju metaani tekib mäletsejaliste eesmagudes, samuti sisaldavad metaani imetajate soolegaasid. Anaeroobsetes tingimustes moodustub märkimisväärne kogus metaani ka sõnnikust.
Inimese ja loomade tervisele metaanil otsest mõju ei ole. Metaan osaleb atmosfääris keemiliste reaktsioonides ning on üks olulistest kasvuhoonegaasidest.
Ammoniaak on värvitu, omapärase kirbe lõhnaga ühend lämmastikust ja vesinikust. Ammoniaaki tekib näiteks uriinis sisalduva karbamiidi mikrobioloogilisel lagunemisel aeroobsetes tingimustes ensüüm ureaasi toimel. Väikeses kontsentratsioonis põhjustab ammoniaak limaskestade ärritust. Suures kontsentratsioonis on ammoniaak organismile mürgine. Looduses on ammoniaak üheks happevihmade, muldade hapestumise ning veekogude eutrofeerumise põhjustajaid. Ammoniaak ei ole kasvuhoonegaas. Peamine osa antropogeensest ammoniaagist (ca 70 %) on seostatav põllumajanduse, eeskätt loomakasvatusega (sõnnikumajandus).
Väävelvesinik e. vesiniksulfiid e. divesiniksulfiid on mädamuna lõhnaga värvitu ja mürgine gaas. Loomaruumides (sõnnikuhoidlates) võib väävelvesinik tekkida orgaaniliste ühendite anaeroobsel lagunemisel. Vesiniksulfiid on üldmürk. See kahjustab kehasse sattudes paljusid kehasüsteeme, kõige rohkem saab kahjustada närvisüsteem.
Vingugaas e. süsinikmonooksiid e. süsinikoksiid on süsivesinike mittetäieliku põlemise käigus tekkiv värvitu ja mürgine gaas. Loomaruumides on vingugaasi allikaks peamiselt sisepõlemismootoritest (traktorid) pärinevad heitgaasid ning mõnel juhul ka küttesüsteemid.
Eesti seadusandlikes aktides loomaruumide mikrokliimat käsitlevaid kahjulike gaaside piirmäärasid senini kehtestatud ei ole. Soome ning CIGR (International Commission of Agricultural Engineering) normatiivid on järgmised: CO2 – 3000 ppm; NH3: 10ppm (Soome) või 20 ppm (CIGR); H2S – 0,5 ppm; CO – 5 ppm (Soome) või 10 ppm (CIGR).
Gaaside sisalduse mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:
- Mõõdetakse looma kõrgusel.
- Mõõdetakse ka potentsiaalse saasteallika (sõnnikukanalid, kütteseadmed jms) otseses mõjupiirkonnas selgitamaks enimsaastatud piirkondi loomaruumis.
- Lühiajalise mõõtmise kestus mõõtepunktis on minimaalselt 10 minutit.
- Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurusest.
Autor: Allan Kaasik (november 2014)